Laahing... traast...

Piirsalu kaitselaager (27.-31.01.14)

Laager algas üsna kurjakuulutavalt, sest ettevalmistusi tehes langes mulle ühekorraga mitmeid kohustusi kaela. Oli tarvis kõgel täita, kõgeli vasak suunatuli korda organiseerida, 270 kg kaaluv genekas autole laadida, jaoülemate jaoks oma hindamatuid kalligraafioskusi rakendada, laagris veel ka generaatori eest hoolitseda. See pagana genekas tuli alati kell 7 hommikul tööle panna ja kell 11 õhtul välja lülitada. Asja ei teinud kergemaks ka külmad ilmad ja masuudipressi nigel töökindlus. Kuna kaitselaagris paiknesid telgid üksteisest väga kaugel (kahe kaugeima vahel oli ehk peaaegu lausa kilomeeter), siis geneka juurde minnes tuli alati ette võtta pikk reis piki peamagistraali ehk vantsida mööda kõige rohkem ära tallatud rada.

Selle laagri põhiteema oli kaevikutes konutamine ja laagri valvamine, mistõttu sain ma ka pimedas possale liikuda. Kuigi laager asus samal territooriumil, siis asukohta oli seekord veidi muudetud. Seetõttu ei tundnud ma uut ala ning positsioonile hakkasin juba veerand tundi varem liikuma. Kuna minek keset kottpimedat metsa võttis tervelt 45 minutit, siis jäime peaaegu pool tundi hiljaks.

Minu jagu oli siis kiirreageerimisüksus. See tähendas seda, et kui teised kusagil ringi pidid säbelema, saime meie telgis ahju kütta. Aga konks oli selles, et kui raadiost kostis salasõna, siis pidime kohe padavai possale tormama, seda ka öösel. Et kergem/“kergem“ oleks, jagati meie jaole ka NVG-d (night vision goggle), mis siis suurte raskete kobakatena meie kiivrite otsas turritasid ja meeleheitlikult igasuguseid oksi ära tahtsid kiskuda. See öö oli õudusunenägu, sest terve see aeg müttasime kusagil jääkülmas pärapõrgus ringi, ise kogu aeg kartes, et äkki ühel hetkel libiseb mõni 3 kilo maksev seadeldis peast. Kõige hullem moment oli siis, kui peale haarangut jõudsime väsinutena telki tagasi. Jõudsime vaevalt tule alla teha, kui juba tuli uus väljakutse. Polnud midagi teha, viskasime ahju välja ja kadusime pimedasse külma öhe. Hommikul selgus, et StaTaKo poisid olid ühe NVG ära kaotanud. Lisaks oli üks vaenlast kehastav tagalapoiss meie kaevikutes oma minema putkanud salve otsimas käinud ning hommikusel haarangul pudenes ühel vastasel meie silme all KP lint, kui nad meist seletamatul kombel läbi jooksid. Miks ma enam üldse ei imesta...

Üks meie kompanii reamees oli läinud hommikul põit tühjendama. Possal kükitav reamees tõrkus mingil põhjusel teda miini eest hoiatamast, kuigi ta nägi väga hästi, et kaalulangetaja sammus ohtliku ala poole. Nagu arvata oli, käis tohutu pauk. Kuselt naasev reamees oli selle peale lootusrikkalt sõnanud: „Äkki keegi ei kuulnud?“

Nursipalu linnalahingulaager (3.-8.02.14)

Esimesed päevad Nursis venisid kogu täiega, sest tegu oli uue keskkonnaga ning õpe kestis kohati peaaegu kümneni öösel välja. Hiljem oli kohati isegi lebo, eriti peale seda, kui ühele reamehele visati perse alla lõhkepakett. Peale seda intsidenti keelati imitatsioonivahendite kasutamine. Kuna sinna alla liigitus ka paukmoon, olime sunnitud väljaõpet jätkama „Lask!“ karjumise abil. Meie rühmaülemal viskas selline keeld kõvasti üle, seega tegime selle nalja paar korda läbi ja jäime juba enne lõunat õhtule.

Tunnussõnaks oli ühel õhtul „lahing truss“. Vene keelt kõnelevad reamehed olid koos patrullis olnud ja just ühe rohelise kinda maast tõstnud, kui neile „Seis!“ karjuti. Selle asemel, et tunnussõna esimene pool ära kuulata, hakkasid nad ise puterdama: „Laahing... traast...“. Kui nende käest küsiti, mida see traast tähendab, siis üks oli käe südamele pannud (trust – usaldus ing k).

Ühel rahulikul õhtul oli kuulda kärgatust. Raadiost päriti kohe aru. Kaks jagu vastasid, et ei tea. Kolmas tunnistas, et üks reamees oli relva lasknud. Selgus, et ta tegi ohutuskontrolli salvega all. Ikka juhtub.

Sirgala laskelaager (8.-13.02.14)

See oli laager, mis rajati vaid mõne pooletunnise harjutuse ümber. Põhjus, miks nii palju ettevalmistusi ja nii vähe praktikat oli, seisnes täiesti reaalses võimaluses saada või saata kuul kerre. Ilm kiskus erinevalt varasemale vaikselt sulale, nii et telgi asukoht ja present mängisid olulist rolli. Täiega vedas, et minu jao telk kerkis künka otsa, sest mõned teised elamud allpool meenutasid seestpoolt mingeid kuradima loomalautu. Alles viimastel päevadel oli ka meie toas juba piisavalt soppa, kuid see oli siiski näiteks kuivatustelgiga võrreldes steriilne kui opisaal enne tööd.

Ühel õhtul sain MAN-iga tankimas käia. Minul ja ühel StaTaKo poisil läks vähe rohkem aega, sest me pidime lisaks küttele ka veetsisternid täitma. Kui ViruPat-ist tagasi laagrisse jõudsime, juhtus üks äpardus. StaTaKo-lane otsustas keset libedat mäkketõusu käiku vahetada. Ma ei tea, miks ta seda teha soovis, aga tagajärjeks oli tagasilibisev veok koos ristiläinud kõgeliga. Tuli korraldada päästeaktsioon, mille MAN oma vintsiga edukalt läbi viis. MAN saved another day! Yay! J

Jao kaitselaskmine näitas ilmekalt selle laagri proportsioone. Kõigepealt ootasime pärapõrgus 5-6 tundi, siis sai ca 20 min lasta. Peale seda ootasime veel. Hiljem sai ka hülsse korjata ja üle pika aja korralikku kastirallit sõita.

Järgmisel päeval oli Sõduri FM kogu täiega tööle hakanud. Oma imestuseks kuulsin jao rünnaklaskmisele sõites, et hoopis mina olevat auto mäele risti ajanud. Muide, kas teadsite, et kõik need, kes järgmise ÜFT-i 300 punktile ära teevad, saavad nädal varem reservi? Sellised jutud käivad... Olgu, kui laskmine lõppes, näitas leitnant moonakastile ja ütles: „Enne me koju ei saa, kui see pole tühi.“. Seepeale toimus laskemoona realiseerimine, mõni lasi 5 salve, mõni lausa 9. Joppas, et tegu oli teravaga, sest paukmoona korral nühiksin ma oma relva siiani, kõrval tohutu süsimustade kaltsude virn.

Minu reaktsioon, kui keegi tähtsam tegelane minust möödub.

Hiljem, kui juba kasarmusse jõudsime, tuletati meile meelde ka väeosa reeglid ja kodukord. Kõrgema KV-lase tulles peab karjuma „Watch out! We got a badass over here!“. Või oli see hoopis „Tee vabaks!“?

Toimus ka mingi lamp jooksmine Männikul, sest polnud piisavalt osavõtjaid. Polnud probleemi – buss maja ette ja kogu kompanii õuele! Õnneks ei pidanud reaalselt jooksma, vaid kõik kõndisid need õnnetud 6,5 km läbi, et sitt lihtsalt kaelast ära saada.

Viimaks lõpusirgele jõudes sattus linnaluba kõigil reaalsesse ohtu, sest keegi oli otsustanud kraanikausis oma relva puhastada. Sellepeale ähvardati sellise asja kordumisel kompanii sisse jätta. Muide, see temp läks seekord küll TransKo kapsaaeda. Kuidas metsas see mõistus küll nii ära on kadunud?

Vahet pole - peaasi, et välja sain ja üle pika aja taas õlle kõrvale vana Metal Gear Solid'i sain mängida.

What does the fox say?