Kevadtorm (2.-22.05.14)
Enne Kevadtormi juhtus taaskord üks intsident. Enne viimast suurt metsapingutust oli tarvis end ja enda varustus maksimaalselt puhtaks kasida. Kuna saapad levitasid toredat aroomi, otsustas üks jaokaaslane kõigi meeste saabastesse Cutasepti valada. Ma tõesti eeldasin, et ta hakkab selle kraamiga väga intensiivselt pritsima, kuid ta sõna otseses mõttes valaski saapad pahkluu kohani täis. Mees arvas seejuures enesekindlalt, et küll see jama hommikuks ära aurustub, aga nagu arvata võis, loksus see jama hommikuni sees. Kõige põnevam oli fakt, et ta enda saabaste alla oli kogunenud mingi ilgelt rõve must seenevedelik ja mis kõige õudsem, selle tekitatud plekk oli täiesti eemaldamatu.
 |
| Auto oli alati igasugust kola täis. |
Niipalju siis eel-loost. Esimesel päeval said mured mind kohe kätte, sest Pärnus (teel Kilingi-Nõmmele) oli märgata meie haagise taga suitsu. Tegime peatuse ja avastasime, et haagise pidurid olid kõvasti kinni kiilunud. Polnud midagi teha, pidime pidurid lahti ühendama ja alles siis võis sõit jätkuda.
Noh, enne laagreid sai haagistega palju manööverdamist harjutatud ning nii mõnigi tiisel läks kõveramaks kui hädapärast tarvis. Loomulikult vaid muigasin sellepeale ja jätkasin oma perfektseid sooritusi. Aga esimesel Kevadtormi õhtul oskasin ma kuidagi pabinasse minna ja ühel Kilingi-Nõmme kitsal ristmikul ikkagi ka enda käru tiisli ära painutada. Karma? :D
 |
| Peale pikka sõitu. Tegu pole küll minu autoga, aga eks mu enda salong eriti palju eeskujulikum polnud! :D |
Kaks nädalat jõudis mööduda järgmise halvamaigulise intsidendini. Oli üks pinnastee, mida minu kompanii alati kasutas. See viis paralleelselt "ametliku" teega suurele asfaltteele, kust sai laadimispunkti edasi minna. Laadisime siis auto pilgeni täis ja naasime mööda endist teed. Vahepeal oli üks GD sappa võtnud ja kohale jõudes väljus sealt väga vihane ülem staabist. Mees selgitas, et seda teed ei tohi üldse kasutada. Peale meie selgitust, et oleme alati nii toiminud ja et TransKo'le olevat see lubatud, ütles ta, et keegi vastutavatest hakkab sellepeale abaluudeni keldriavast sisse saama. Veel leidis ta ka teise puuduse - koorem oli kinnitamata. Mis sellest, et
*ma sõitsin vaid max 30ga
*kastid olid stabiilsed ning tihedalt pakituse tõttu ei loksunud
*vahemaa oli max kilomeeter
*laadimisplatsil oli toredalt kitsas, nii et pidime kiirelt järgmise auto jaoks ruumi jätma
*selline oli korraldus.
Hiljem tuli välja, et "oli kindlalt" räägitud sellest tee keelust, mis sest, et pool jagu polnud asjast üldse teadlik. Tõestus - kui naasime, GD sabas, hakkas järgmine meie jao veok just sedasama keelatud teed kasutama, kuid ülem jõudis nad peatada ja ka neile peapesu teha.
Selle eest määrati mulle ja lahingpaarile karistus, et vajaduse korral peame ka reservautosid koormama minema. Mille eest me karistada saime? Et meieni info ei jõudnud? Haha.
Muide, kui kompaniiülem meid veidi aja pärast üle tuli vaatama, küsis ta kohe esimese asjana, kas meie oleme need, kellel ported lahti on. Ma ei tea, kas meie noomija ajas midagi sassi või leidis aset "telefonimäng", aga fakt on see, et ported olid meil küll täiesti kindlalt suletud. Ja KÜ arvates oli see kinnitamata jätmine täiesti OK. Jälle see teema, et ühele meeldib, teisele mitte! :)
 |
| Positsioonil |
Järgmisel päeval sooritasime me "hüppe" ehk pakkisime laagritavaari kokku ning panime Kahala suunas ajama, mis jääb ca 20 km Türist.
Kord juhtus midagi ainult sõjaväemaailmale omast. Kahel masinal juhtus starter nässu minema ja loomulikult telliti kohe kaks uut. Saadeti aga vaid üks. Miks? Põhjus lihtne - lihtsalt ei usutud, et kahte tarvis on...
Teisel rühmal joppas nii, et 50 valet alust tõsteti peale, aga see selgus muidugi alles kaugel sihtpunktis. Täislastis tagasi...
Kevadtorm hakkas vaikselt juba lõpule jõudma, kui StTaKo kompaniiülem otsustas hakata jalaväge tegema. See seisnes päev otsa põrkamises ja häirete tekitamises, mille tõttu viibis ka näiteks meie kompanii masinate tankimine.
Viimasel päeval sadas korralikult. Kui enne oli meie kompanii elu ülimalt lebo ja magasime lausa üle, siis nüüd tuli üldrünnak. Muidugi lendasime possadele ja kükitasime seal tunnikese läbimärjana. Oli tore puu all tilkudes tigudele sosistada, et Murphy seadused peavad alati paika.
 |
| Vahepeal lõhati meil konserve. |
 |
| Sõjaväegreider |
 |
| Naaberjao grilliplats. Nullist püsti pandud. |
 |
| Kuulus ToiToi on õnnestunud pildile püüda! |
 |
| Autod on mingis silokraavis, mis muundus vahepeal tiigiks. |
 |
| Tuleohutus telgis. |
Sellega saigi Kevadtorm läbi. Ei midagi üle jõu käivat, lihtsalt kesine hügieen ja toidulaud. Ah jaa, toidu kohta võtan ka veel sõna. Metsas pakutu oli üldjuhul kesine puder (Oli ka fantastilisi makarone!), emotsioonitu supilurr (Harva sai ka seljankat!) või veel hullem - NATO toidupakk. Seetõttu oli loomulik, et autojuhid külastasid alati võimaluse korral kauplusi. Pean tõdema, et see metsaelu oli ikka paganama kulukas! :) Kui ma ühele StTaKo mehele oma päevasest 4kordsest poeskäigust jutustasin, saatis ta mind kibedalt peesse. :D
 |
| Kosmos |
Esmaspäeval peale 25tunnist linnaluba sain ma 23 aastat vanaks ja sel puhul (olgu, ehk siiski mitte) käisime A. Le Coq Arenal jalkat vahtimas. Eile, see on 28ndal, korraldati meile Rockcafe's kontsert. Kuna esines mu üks lemmikbändidest, HU?, oli see elamus unustamatu! Kui kohale jõudsime, tundus, et tegu on sellise kaine awkward vorstipeoga, aga ajateenijate soojendusbänd suutis selle mulje kummutada. HU? pani aga osa rahvast täiega käima ja ma ise langesin muusikalisse transsi, mis pani mind unustama fakti, et viibisin puupüsti vormikandjaid täis ruumis.
 |
| Minu kapp peale huumorit! :D Märksõna - nipukad! |
Ja täna... täna juhtus üks asi, millest ma siiani nagu aru pole saanud. See on täiesti arusaamatu nähtus, mis mulle kuidagi kohale ei jõua. Äkki on see uni? Ei, see pole uni - see on
(Scrolli veel alla...)
RESERV!!!!!!!!!!!!1!!1!!!!111!!!one!11!!!
Minu elus lõppes just üks ülimalt põnev peatükk. See oli küll vahel piinarikas, vahel alandav, vahel valus, kuid tegu oli seiklusega! Vägeva seikluse ja kogemusega, millest räägin ka paljude aastakümnete pärast ülivõrdes!
Tahan tänada siinkohal kõiki oma teenistuskaaslasi, jaokaaslasi, kaadrit ja kõiki neid, kes seda blogi aktiivselt lugenud on! :D
Fin.
