This is it

Aeg on jõudnud sinnamaale, et Kevadtorm on vaid pooleteise nädala kaugusel! Lõppemas on minu elu viimane linnaluba, seega viimast kokkuvõtvat postitust on oodata juba reservist! Veel on jäänud üks viimane laager, Kevadtorm ja reservnädal, mille alguses ka sünnipäeva saan tähistada. Kuna linnalubasid enam oodata pole, tassin vaikselt ka tsiviilriided kaasa.

Kiltsi (10.-15.04.14) ja Klooga (15.-16.04.14)

See oli esimene laager, kus keskenduti reaalselt autodele. Sai harjutatud tegutsemist juhul, kui takistus on teel, eemaldumist varitsusest, rattavahetust, veose kinnitamist, tõstukiga mässamist. Muide, aluseid tõstsime korraga ka kahe tõstukiga, mis nõudis head koordineerimist ja koostööd.

Juhtus ka üks verine seik, kui olin ühe endise jaokaaslasega auto all. Keerasime parajasti kardaani kinni, tema pingutas polte looma jõu ning kogu oma keharaskusega. Äkki sain lehtvõtmega piki nosplit, nii et see tundetuks muutus. Verd voolas ja olin kindel, et ninaluu läks kah. Lisaks kartsin hammaste pärast, sest löök kandus minuni ikka päris korraliku mürtsu saatel. Õnneks jäi verejooks mõne aja pärast vakka, selgus, et nina jäi sirgeks ja päev jätkus.

Hiljem põletati veokitega pisut kummi, sest asukoht lausa nõudis seda. :)

Ja üks tähelepanek veel - Chili Con Carne on ikka põhitoit! Mulle meeldib see mingil täiesti müstilisel põhjusel, pole vahet, kas soojalt või külmalt. Huvitav kõrvalsümptom on see, et paar päeva pole midagi, aga siis hiljem on võimalik stimuleerida lausa solgitoru lõhna, mis kedagi külmaks ei jäta.

Tõin MAN'iga vett juurde, seetõttu sain võimaluse terve ülejäänud päeva lebotada. Teised harjutasid tegevust varitsusse sattumise korral, seega mind ei hakatud sinna poole värgi pealt integreerima. Ühel hetkel hakkas see lamasklemine ajudele, sest mobla aku ütles üles ning sudokudest sai ka kõrini. Siit ka järeldus - kui tahad, et aeg kiirelt edasi läheks, leia mingi tegevus.

Veetoomisega seoses ka näide KV loogikast... Tuntud tõsiasi seisneb selles, et vaheseinteta veetsisternid tuleb transportides kas ääreni täis või täiesti tühjana hoida. Aga vahel on vaja ümber paiknedes ka poolikult täidetud kõgeleid liigutada, nagu siin vahel juhtub. Vedas, et ma juhtusin enne väljasõitu küsima, kas kohapeal ka veevõtuvõimalust on, sest mul oli kindel kavatsus muru kastma hakata. Ülem tõdes peale paari kõnet, et on vaja siiski niimoodi pooltühja paagiga sõitma minna. Siit siis veel üks järeldus - mõne tegevuse eest võivad erinevad ülemad sind samaaegselt noomida kui kiita. Katsu sa siis kõigile meelepärane olla!

Linnaloal käisin esimest korda rattaga sõitmas! Kogu ajateenistuse jooksul polnud ma jalgrattal isegi istunud, seega nüüd tekkis võrdlusmoment a la mina enne ajateenistust vs mina ajateenistuse lõpus. Täiesti metsas - ma surusin vaid õrnalt pedaalidele ja juba oligi suur kiirus sees! Mulle oleks justkui ämbriga kilovatte juurde kallatud! Sellest kannustatuna sõitsin Muugalt Männikule, vahepeal Pärnu maanteel hasartselt sprintides, sealt edasi trippisin Mustamäel majade vahel, kus imestasin peidetud aarete üle. Kokku tuli mingi 8 h rattasõitu, sest sain spontaanselt ka sõpradega kokku. Kuigi praegu teeb istmik veidi valu, oli see sõit seda väärt. Tõsiselt.

Kõige õnnetumas seisukorras eksponaat.

Kõige enam maxed out eksponaat.

Vähem kui kaks kuud demblini

Pole tükk aega kirjutanud, sest elu venib siin eriliste vahejuhtumiteta. Vähem kui kaks kuud veel ja saabki asjale joone alla tõmmata! Heal juhul on võimalik veel 1-2 korda linnaloal käia, siis on juba Kevadtorm ja sealt edasi magus dembel! :D

Aga mis vahepeal toimunud on? Üks nädalavahetus, kui olin sees, sain endale tähtsa ülesande käia poes. Aega anti üks tund. Kui kõik poesoovid kokku sain, tegin endale veel koondtabeli ja puha. Ometi läks untsu kõik, mis vähegi sai (Olgu, nii hullusti tegelikult ka ei läinud.). Mõnda asja ei suutnud ma leida ja kulutasin neile ebaproportsionaalselt palju kallist aega. Ka poetöötajad ei leidnud vajaminevat kola, nii et paar asja jäi siis saamata. Sabasse jõudes vaatasin kella - 8 minutit veel! Aega kulus ja kulus... Kuni minust eespool purunes lindil üks piimapakk ja olin sunnitud järjekorda vahetama. Sellega jamad ei lõppenud, sest kui olin ka selle pika järjekorra ära seisnud, selgus, et üks kreem oli tester. See tähendas seda, et kassiir oli sunnitud selle välja vahetama ja oma posti korraks hülgama. Tulemus - hilinesin 2 minutit. Õnneks oli vastutav normaalne inimene ning mingit jama ei tekkinud.

Vahel on juhtunud ka igasuguseid kahtlasi asju. Ma kuulsin seda, et kord oli veok paranduses ning üks vigadest oli ka mittefunkav tagurdustuli. Paluti siis üks mehaanik-reamees appi vaatama, kas tuli süttib või mitte. Rooli taga olev mehaanik proovis ja proovis tagurduskäiku sisse saada, aga taga tuld kontrolliv mees näitas pidevalt, et tuli pole ikka veel süttinud. Andnud alla, tuleb siis mees rooli tagant ära ja vaatab ise selle tule üle. Mida aga pole, on tagurdustuli...

Argipäeviti saime erialakoolitust, mis hõlmas ka madeli kraana kasutamist. Pean ausalt tunnistama, et see on lahedaim mänguasi, millega eales mänginud olen! :)

Vahel teeme ka trenni. Kuid kuna pinksituppa voolas kehkatunni lõpuks üsna palju šlange, siis keelati see mäng sportimise ajal üldse ära. Mina ei leia aga korvpallis midagi meeldivat, seega tegin enda jaoks üllatava otsuse - lähen jooksma. Ring kulges Stromkalt läbi ja puusillalt üle, seega ümbrus oli kena. Ühel hetkel märkasime naisteparve ja koheselt võeti vastu otsus marsruuti muuta. See on lihtsalt hämmastav, kui palju energiat minusse voolas, kui naistest möödusime! :D

Üks õhtusöök mõjus suht farsina. Jaoülemad ja aspirandid polnud mingit väljaminemise korraldust andnud, aga keegi ARVAS, et nüüd peab sööma minema. Läksimegi ja tegime isegi kohustuslikud 40 kätekõverdust. Kui mikrovõlle alla kiirustamas nägime, võtsime kiirelt sellise rivi, nagu oleksime just tehnohalliringilt kasarmu ette jõudnud. Aspirandil ei jäänud muud üle kui "Jätku leiba!" karjuda ja meid sisse lasta. Nii pääsesimegi ringist.

Siis jõudis aeg pukseerimise õppimiseni. Kellelgi tuli ühel hetkel hea idee ning varsti sain näha, kuidas 7st masinast koosnev rong patiringe uhas. :D

20ndal ehk juba lausa neljapäeval sain välja, sest mulle kompenseeriti paraadinädalavahetus. Hea, et meid meeles peeti, kõik polegi nii masendav.

25ndal toimus kolimine, mis kujutas endast minu ümbertõstmist naaberjakku. Sellel üleminekupäeval valitses minus tohutu stress, sest minu endised jaoliikmed olid minust juba lahti öelnud ning kohtlesid mind kui naaberjao liiget. Vähe sellest, minu uus jagu polnud mu omaks võtmisega isegi algust teinud. Õnneks sujus asi suht valutult, sest uus tuba asus kohe vana toa vastas ning võõristusest said kõik varsti üle.

Eelmise nädalavahetuse pidin sees veetma, sest mind määrati lampi viimasel hetkel valveautojuhiks. See polnud tegelikult hull, sest inimesi oli vähe ning olemine suht rahulik.

Sellel nädalal harjutasime masinatega rühmitamist ehk siis ajasime autod Kloogal võssa ja ise võtsime sisse ringkaitse. Siis passisime veidi possadel, jooksime korra üldhäire käigus tagasi possale ja hakkasime autosid maskeerides lõunasööki ootama. Peale söömist saigi päev läbi ja tagasi koju. Niimoodi terve nädal.

1. aprill. Ma olin kindel, et kaader ja mikrovõllid korraldavad meile mingi vänge jama, et naerda saaks, aga üllatus tuli sealt, kust ma seda isegi oodata ei osanud - loodusest. Kui ma possal lesisin, hakkas ühel hetkel... lund sadama. Peagi oli kogu maa valge, kuigi linnud siristasid ja kevad oli käes. Muide, mind pandi jälle MAN'i rooli taha. Tõsi, tegu polnud enam veebli liikuriga, aga mudel oli sama. Ükski masin pole teisega identne, sest iga sõiduk on täiesti omanäoline koos oma vigade ja asendatud detailidega. Mis ühel hea, see teisel sitt ja vastupidi. Olgu, mingil senituvastamata põhjusel tõstsin ma kõrvalistme üles ja leidsin hea pastaka. Nüüd võin öelda, et olen iga MAN'iga kirjutusvahendi kaasa saanud. :D

Viimaks järgnev juhtum, mis on tõeline kirsike tordi peal... Me sõitsime Kloogalt tagasi koju ja parkisime masinad. Varsti tabas meid šokk, sest iga madelijuht pidi kirjutama seletuskirja kompanii ülema nimele. Põhjust ei oskaks keegi iial ära arvata - süüdistus seisnes selles, et sõitsime pati territooriumil ringi ilma eeskõndiva meheta. Jah, nagu selgus, mingi StTaKo tembu (ja kellegi kihutajast TransKo poisi) pärast oli tekkinud korraldus, mille kohaselt peab iga auto ees kõndima mees, et vältida kihutamist. Asja uba peitus aga selles, et keegi polnud seda kogu TransKo'le midagi isegi mokaotsast maininud... >:D

Algava nädala keskel kaome juba metsa, kus tuleb kaks laagrit. Peale seda saabub kauaoodatud Kevadtorm, eks näis, kas saame siis ka "oksendamiseni" sõita nagu meile seda El Doradot on lubatud.