Aknast välja vaatan...

Möödunud on palju päevi ja sündmusi, millest üle pika aja taas kirjutada viitsin.

Esimene juhtum peale eelmise postituse kirjutamist pidi meid peaaegu ära ehmatama, kui seersant pühapäevasel õhturivistusel ütles: "Nii, kuna te olete nii väsinud nägudega, siis täna õhtul täisvarustus... jääb tuppa... ja öörahu algab kell 21:30!"

Kui midagi teha polnud, sai veidi
KV lagunevat jopet lapitud.

Loomulikult jäin veel teist korda järjest sisse, sest mul oli füüsiline vabastus. See võttis küll täiega motti maha ja maailma nägin sel hetkel vaid mustades ja hallides toonides, aga polnud midagi parata.

Nädalavahetus oli päris sportlik, sest meile korraldati turniir, mis koosnes jalkast, võrkpallist ja korvpallist. Minu tiim saavutas jalkas lausa teise koha, aga teistes asjades jäime kuhugi viimaseks, mistõttu kokkuvõttes kaotasime. Aga mul oli suht poogen, sest mul oli pidevalt tegu rõõmu tundmisega faktist, et saime üldse jalkat mängida.

18.11 olin vastutav ehk pidin kõik õigel ajal välja kamandama, kriitikat taluma, kõva häält tegema, rühma ees marssima, tunnid päevikusse kandma, ülematelt palju allkirju saama, vabadest hetkedest sisuliselt loobuma jne. Tunnistan ausalt, et päeva lõpuks oli küll selline tunne, et tahaks mõnele mehele saapanina kannikasse suruda. Äkiliselt ja jõuliselt.

19.11 toimus õhtusöögilt tulles väike intsident ehk "Operatsioon trammi kaaperdamine". Vastutav hakkas puterdama (ma ei mõista teda üldse hukka, sest mulgi oli läinud kõik ebaühtlaselt) ning sellest ärritatuna otsustas üks reamees ohjad enda kätte haarata. Mis juhtus, oli see, et pool rühma järgnes kõhklematult isehakanud juhile, pool jäi imestades paigale ja käputäis mehi ei suutnud üldse selgusele jõuda, kellega liituda. Eks vastutaval võisid närvid üsna läbi olla, aga pean tunnistama, et sel hetkel tundus olukord päris kuradima naljakas! :D

25.11 kell 16:30 algas vahipost. Pidi olema 2 tundi külmas pikutamist, mille käigus tuli parkla ja selle läheduses toimuv minuti täpsusega fikseerida. Kui need tunnid läbi said, lõdisesin külmast ja ootasin täiega vahetust. See toimus küll, aga vaid kaks meest said minema. Mina ja üks reamees pidime olema veel... 2 tundi jäledalt külmas õues, sest oli vahepeal mingi plaanide muutus. Sain siis lausa 4 tundi ilma villaste sokkideta õues varvastega jääpurikaid imiteerida.

Vahepeal on sööklasse siginenud poltergeistid. Juhtum siis selline, et ma panen tihti oma jope nagi alumisele pulgale. See on koht, mis kedagi ei häiri, sest see pole tegelikult mõeldud üleriiete hoidmiseks, vaid suure riidenagi-rajatise kooshoidmiseks. Mina aga pean seda kõige praktilisemaks kohaks, sest tavaliselt hoiab iga nagi vähemalt 3-4 jopet, kui meie sinna peale lendame ja seetõttu vähendab selline jopepaigutusstrateegia jope otsimisele kuluvat aega. Aga kui ma täiskõhust tulevat rõõmu nautides oma jope haarasin, leidsin sealt nime, millega mind pole iialgi kutsutud. Hakkasin siis nagisid läbi kammima. Läks küll aega, aga lõpuks ujus minu nimega varustatud riideese lagedale. Ma ütlen ausalt - see koht on tarvis vaimuvaesusdetektoriga üle käia. :)

Vahipost jõudis lõppeda juba järgneval päeval, mil metsatuka alla veetud varustus (minu lebomatt JA magamiskott) tuli sealt tagasi ühikasse toimetada. Kuna osa kraami oli lennus, asusin selle jälgi ajama. Jääkristallidega kaetud magamiskoti ümbrise avastasin pimedas taskulambiga sealtsamast vahipostilt, sest see oli lihtsalt sinna jäetud. Lebomati sain üldse I rühma käest, kes meie vahipostiga seotudki polnud...

Tunniplaaniväliseid 5 km jooksmisi on vahepeal sekka juhtunud, nagu rännakutest ei piisakski. Oi, jooksmist võiksin vist lehekülgede kaupa maha teha, sest tegu on asjaga, mida ma üle kõige jälestan. See on masohhistlik automotoorne piinategevus, mille käigus jalad krampi kisuvad ja valutama hakkavad, küljest pistma hakkab, hingetoru järjekindlalt jääkülma õhuga haigeks tehakse ning ninast mingit kuradi ollust immitsema hakkab, mida vaid vihaselt sisse tõmmates hetkeks eemaldada saab, sest salfakaid pole iialgi kaasas. Lisaks hakkad mõtlema vaid kahest asjast - 1) ei tohi peatuda ja 2) see finiš on kohe-kohe mõne kilomeetri pärast silme ees. Minu arvates on jooksmine väga efektiivne füüsiline ja vaimne piinamisvahend, mille väärtust keskaegsed inkvisiitorid ei mõistnud.

Lumelaudurid treeningul.

Keskajast veidi veel. 1. detsembril tulime linnaloalt tagasi koos esimese lumega, mida õhtusel rivistusel kohe ka loopima asuti. Väga ägeda efekti tekitas I rühm, kui kõik koordineeritult lumepallid minu rühma suunas teele saatsid. Taevast täitis nagu keskaegne noolterahe!

Parasiitsõna "lähmakas" kogub murettekitavalt populaarsust. Vahepeal öeldi iga asja peale: "Panen lähmaka ära või?". :D

Kuna tulid päkapikud, siis pidime õues ootama, mil nad rahulikult toimetada saaks. Nagu arvata võis, leidsime pärast igaüks padja alt kommi. Vahepeal levis mingi kuulujutt, et reamees Maamiin jäi maiusest ilma. Tegelikult ei jäänud, aga nalja pakkus ühe reamehe reaktsioon: "Nagu sööklas!".

6.12 sai sinise Pesukotiga Põlvas mingeid KV telke ja seljakotte tõstmas käidud. Ma arvasin, et Eestis on mingid spetstehased, mis toodavad ja parandavad KV riidest valmistatud kraami. Tegelikult täidetakse seda ülesannet mingi täiesti random eramaja garaažis... :D

Ma ei saa selle skulptuuriga öeldavast
sõnumist kuigi hästi aru. :D

9.12 anti meile korraldus teha lumest MAN. Möödud olid mingi 2x1,5x4 või midagi sellist. Vaatasin siis seda haledat lumekihti ja mõtlesin: "Päriselt või...". Minu rühm korjas suurema hunniku kokku ja I rühm hakkas seda voolima. Huvitav, et MAN'i asemel tuli sellest hoopis midagi raketilaadset.

Üldfüüsiline test on ka vahepeal toimunud! Skoor:

• kätekad - 69
• kõhukad - 57 (käed kuklal)
• jooks - 19.02 (lumi + külm)

Kokku täpselt 190 punkti ehk millimeetri pealt läbitud!

Load on ka käes! Kuidagi suutsin kõik eksamid esimese korraga läbida, mis minu puhul on ikka täiesti ennekuulmatu! :D

Minu õppeauto Volvo!

Komandeering Vana-Võidus on lõppenud. Mina pakkisin oma kodinad juba kolmapäeval (11.12), sest sain eriülesande. See seisnes selles, et esmalt oli tarvis kiirelt CE load ARK-ist ära tuua. Edasi pidin 8 mehega neljapäeva õhtul kell 8 Marjas olema. Siis proovisin tududa kolmandal korrusel ühes toas üle tosina mehega kuni keskööni. See oli aeg, mil me vaikselt riietusime ja konteinerisse hiilisime. Seal tehti meile instruktaaž DAF-i ehitusest. Edasi liikusime juba Paldiskisse, kus sõime kõhud võileibu täis ja saime ohutusalase instruktaaži. Valisime masinad välja ning umbes kell 3 öösel käisime tankisime masinad ära ja siis põrutasime juba Tapale. Minu esimene ametialane sõit veokiga sujus vahejuhtumiteta, oli ülimalt vägev ja kulutas 2 purki energiajooki. Alles pool 10 hommikul sain Marja väravast välja.

Asjade seis on siis selline, et teisipäeva õhtul naasen Marjasse kolmeks päevaks, mille järel algab juba kauaoodatud talvepuhkus!

Ületunnid komandeeringus

Kuni teised rännakul olid, said vabastatud
tegeleda kasuliku tööga.

On kätte jõudnud aeg, mil vajati mu teeneid rohkem kui iial varem. Lihtsamalt formuleerides tähendab see seda, et mu nime taha väljalubade tabelis kirjutati taas üks suur mahlane EI. Mis siis ikka, saabki pikast autosõidust ja jäätisest veidi puhkust.

Vahepeal pole eriti palju midagi juhtunud, sellest ka siis see hilinenud postitus. Üks pisike juhtum siiski. Kõik algas sellest, et paar nädalat tagasi läksid kaks reameest pallimängu ajal omavahel karvupidi kokku. Lõppes see paistes näo, mõne purunenud hamba ja kadunud mäluga. Veidi etteruttavalt võin öelda, et sellele järgnes 48 tundi toimkonda mõlemale asjaosalisele, aga see on juba teine teema. Nõndaks, olin mina siis ühe asjaosalise juures, et voodihaigele seltsi ja tuge pakkuda. Keset vestlust panin aga tähele väga mugava samettooli olemasolu. Kuna enda toas sellist luksust enam polnud, kasutasin võimalust veidi sellel luksuslikul asemel aeleda. Mida aeg edasi, seda mugavamaks ja muretumaks mu asend muutus, kuni olin seal külili, nii et üks jalg lausa üle käetoe rippus. Ma isegi ei jõudnud kuidagi reageerida, kui juba uks pärani lahti lendas ja seersant sellise näoga sisse vaatas, nagu poleks midagi valesti. Igatahes juba peale õhtust loendust sain õues kõigile demonstreerida kõiksugu isteasendeid, nii korrektsed kui ka väärasid.

Topelt-Tango jäi kord öörahu ajal telefoniga vahele, seega öiseid äratusi meil jagus.

Eelmine nädal toimus ka selline tore sündmus, et väljalubade tabelis oli iga nime taga EI. Oi kurja, võite vaid seda massilist pettumust ja viha ette kujutada, mis sellele järgnes! Järgmisel hommikul, reedel, kohe peale hommikusööki, olid aga need nii agressiivsed EI-d kuidagi maagiliselt JAH-ideks digimuutunud. Meile anti teada, et välja saate kaks tundi varem kui tavaliselt, aga kohe peab koristama hakkama. Justnagu Tiiu Koltsi lühijutus "Deemon mammona", tormas kõik see mees kiiruga ühikat läikima hõõruma!

Lõpetan selle postituse aga ülimalt heade uudistega - ma sain endale C! See pole veel kõik! Ma sain E listi ja olen juba esimeses kärutunniski käinud!

Väike boonuskaader: VYKKKOOL

1944 vol 2

Ja see juhtuski - jäin üheks nädalavahetuseks sisse. Meil on nimelt kolme nädala süsteem, kus üks nädalavahetus tuleb täiesti kindlalt sees istuda, teised kaks saab taotleda väljaluba. Seda sellepärast, et see on privileeg, mis antakse vaid neile, kel kõik vajalik tehtud ning käitumine korras. Aga see-eest sain ma enne sissejäämist 2 tundi linnaluba esikoha saavutamise eest teatejooksus (kohati oli jooksmisest asi eemal). Kasutasin võimalust ja ostsin odavaimat vaniljejäätist. Kuigi see maitses kui kartong, sain ma vastu praktilise kaanega plastkarbi, kus hoian nüüdsest oma hinnalisi esemeid.

Peale koristamist.

Seesoldud nädalavahetuse pidi osaliselt sisustama 10 km kiirrännak lahingvarustuses. Juhtus nii, et pooltel olid igasugused vabastused ja rändama pidi idee järgi minema vaid kahe jao suurune grupp. Aga meil vedas - seersant Kilo otsustas, et rännaku asemel hakkame jalgpalli taguma, šlangid jäid aga lehti riisuma! Sel päeval säras täiskuu küll liiga eredalt, sest lampi oli kuulda "Öörahu 5 minuti pärast!". Saime tervelt pool tundi magada. Pühapäev oli põhimõtteliselt laupäeva kloon, kuid öörahu kestis tervelt... wait for it... terve tunni! :D Suured-suured tänud härra seersandile, kes tegi seesolemise täitsa mõnusaks!

Käisin korra veel filmivõtetel! Nüüd olime siis Paldiskis, kuhu tuli kohale lausa kaks päris tanki. Seekord marssima ja hüppama ei pidanud, selle asemel sain Studebakeri kastis sõita! :D Nalja valmistas meile see, kui iga võtte ajal midagi ära kooles - kord oli see mõni veoauto, kord BMW mootorratas, kord tank...

Studebakeri piloodi töökoht.

Selle masina peal olin eelmine kord.

Leia pildilt vähemalt üks ajastuväline detail!

Lühidalt siis õpingute edenemisest. Olen C-kat kooliosa edukalt läbinud, ARK teooria on ka sooritatud. C-st lahutab mind vaid sõidueksami edukas sooritamine, mis tõenäoliselt juhtub tuleval nädalal. Kui saan selle ilma jamadeta ära teha, jõuan ka CE rongile hüpata!

Lihtsalt üks väga epic pilt!

Kolmapäeval (23.10) sain füüsilise vabastuse, sest vasak hüppeliiges hakkas tunda andma. Polnud see mingi ime, sest eelnesid sellele ju üks 10 km täisvarustuses rännak ning jooksuteemaline füüsiline tund. Võin öelda, et motivatsioon sai vabastuse saamise tõttu suure lisalaengu, kuna ees ootasid järjekordsed rännakud. Täisvarustuses rännak tuligi, aga ma õnneks ei osalenud, vaid riisusin lehti. Koridoris.

Mis mind küll luurama on tulnud?

No kust see tuli/tuvi? Ehk näide linnaloa
ootamise sisustamisest.

Ah jaa, lõpetuseks üks tore fakt - kui ma peale kahte nädalat välja sain, ostsin ma 20 € eest jäätist. True story! :)

1944 vol 1

Nädalaga on juhtunud märkimisväärselt palju, mis kõik vajab kajastamist. Esiteks sain ma suure auto roolis istuda. Tegu on VÜKK furgoonveokiga Volvo, millega ma siis õppesõite teen. Esmamulje oli selline, et nina on pedaalide juures, vaatepunkt asub justkui vaatetornis ning käike-poolkäike on terve persetäis. Algul tundus nende käikude lappamine ja kaks nuppu käigukangil päris hirmuäratavad, veidi hiljem aga juba mõistsin, et see ongi tegelikult täiesti minu teema. Minu valik LogPat-i kasuks on end igati õigustanud!

Ühel hetkel jäime ka mu lemmiktoolist ilma, vastu saime kaks kõvat tooli. Bad deal imho.

Kui linnaloalt tagasi jõudsin, avastasin oma tunnusplaadi puudumise. Väike kõne, ja sain teada, et jäi koju. Olingi siis sellises lollis seisus, et hommikustel ülevaatustel tagus see plaat mulle järjekindlalt miinuseid. Kuna väljaluba on siiski privileeg, mitte kohustus, siis oli reaalne võimalus, et ma ei saa oma olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Kirjutasin avalduse linnaloale pääsemiseks, et see õnnetu kett ära tuua ja, üllatus-üllatus, saingi! 

Kohe keerame Mustamäe teele; kodu juba peaaegu et paistab.

Siis juhtus selline lugu, et meid aeti kell 2:45 üles ja juba kell 3 startisime me Tallinna poole. Seal sai juba LogPat-i (ehk teise kodu) tõkkepuu alt läbi sõidetud ning vanu võitluskaaslasi näha. Kõige ägedam oli see, et trepist alla liikudes hüüdsid noorsõdurid "Tee vabaks!", et mulle ruumi teha. Nice. :D Kui kõht täis, liikusime relvadega kostüümide juurde ja sealt edasi võtteplatsi poole.

Kuna Falgi teel veetsime terve oma päeva, sain mitmeid suurepäraseid võimalusi kogu selle tralli jäädvustamiseks. Järgneb suur pildigalerii:

T-34. Umbes üle 100 kg, papi paksus 0,5 cm, kahur istub kõveralt.

Valmistatud Eestis.

Meie aga vahetasime poolt.

Gazikud ja muud seadeldised.

See T-34 on päris tank. Pange tähele, et ta seisab kergelt õhus...

...sest muidu lõhuks ta asfalti ära.

Mina seisin selle masina kastis ja pidin sealt maha hüppama. Päris mitu korda.

See on ka päris kena Buumer!

Musta numbriga masin. Iludus!

Briifingupaik.

Masinad puistati sealsamas liiva ja tolmuga üle, et reaalsem mulje jätta. Iseasi, kuidas filmis seletada neid liivalaike otse autode all...

Lätlased aitasid meil ikka korralikult Toompead okupeerida!

Kohe hakkan minema ka, Viljandis saab veel korra normaalselt magada, siis tuleb juba esmaspäeval päevnik olla... :)

Rahvaste rändamine

Siin me kambakesi elasime.

Vahepeal olen päris palju ringi kolinud, et siis enda jalg Vana-Võidus lõplikult maha panna. Peale puhkusenädalat olin pühapäevast reedeni VahiPat-is, sealt alates Vana-Võidu ühikatoas.

VahiPat-is toimus siis meditsiinikursus, mis minu rühmal toimus teisipäeval ja neljapäeval; kirjalik test, mille kahe veaga läbisin ja ka mootorsõiduki juhi tervisetõendi väljastamine. Prillid pole enam probleemiks, pean lihtsalt veenduma, et need roolis istudes alati ees oleks. Õnneks pole see eriti raske, sest kui prillid puudu on, muutub pilt äratuntavalt häguseks.

Vaade toale minu voodist.

Vaade minu jalutsi suunas.

Motiveerivaid sõnumeid vahikatelt leidus küll.

Hurmavaid näiteid VahiPat-i roojakambriarhitektuurist:

Silmsidet kambri hõivaja ja ootaja vahel peetakse sama oluliseks kui...

...silmsidet hõivajate endi vahel.

Tundub, et Mosserid jälitavad mind kõikjal. 

Peale enda oma müümist olen just 2140neid 

äkitselt üsna palju nägema hakanud!

Viljandis tuli väike vahepeatus, kus meie auks korraldati paraad, mille ise läbi viisime. Edasi sõidutati meid otse ühika ette, kus meid kohe ka ruumidesse määrati. Me hakkame kolmekesi ühes toas elama, kuid kappe on vaid kaks. Sellest pole lugu, sest tegu on siiski sisuliselt "spa"-ga ehk kolmanda korruse mugava toaga, kus on jõle jämedate madratsitega hotellivoodid ja puha. Meil on ka seinaäärne laud ja praeguse seisuga üks tavaline kõva tool ning üks tugitool. Ja mis kõige olulisem - laadimispesasid on piisavalt! :)

Varsti hakkame Viljandisse jõudma!

Minu voodi on taaskord akna all! :D

Nagu näha, kasutame riiuleid riiete ladustamiseks!

Pizdaukas ja märkmeid vabadusest

Pole üle pika aja midagi kirjutanud, kuigi kirjutamist väärivaid sündmusi jagub. Praegu toibun eilsest õhtust ja mõnulen Bulgaaria šoksi närides oma ultraluxil nahkdiivanil arvuti taga, mõeldes eelseisvast teenistusest autojuhina. Aga nüüd kerge kokkuvõte suursündmusest nimega...

LÕPURÄNNAK

1. päev

Kus kogu see õudus algas, seal see ka lõppes - Läsna.

Meie ekipaaž läks rajale kaheksandana ehk keskel, sest kokku oli jagusid 16. Pean ära mainima, et Topelt-Tango näitas end navigeerimise osas väga heast küljest ning valesti liikusime vaid mõned üksikud korrad. Seetõttu pääsesime me veel odavalt, sest mõned teised tiimid eksisid kohati ikka päris jõhkralt ära. Kokku läbisime esimese päevaga 5 punkti, mille vahel arendasime ka tempot. Õnnelikul kombel saime punktides veidi puhata, sest esiteks aeg läks kinni ja teiseks oli tarvis teiste taga oodata, kuni nad ülesandeid tegid. 

Esimestel kilomeetritel olid rõvedad tõusud, langused ja igasugused mudaaugud, nii et see võttis mind päris läbi. Seetõttu pakkusid jaokaaslased mulle varianti, et kannavad näiteks mu relva, et mul veidigi kergem oleks. Mina saatsin nad aga viisakalt kuu peale, sest raske oli tegelikult meil kõigil, mitte ainult minul. :)

Teedel ei soovitatud tegelikult liikuda, aga me lihtsalt vilistasime sellele ja lasime täie tempoga edasi. Seetõttu tegime pidevalt kuulamispause, et juba aegsasti mõne GD eest ära hüpata. Asja tegi põnevamaks fakt, et seljas oli meil täisvarustus, mille pärast ma ka ühte kraavi võsa sisse kinni jäin, kui auto eest putku panin. Juhtus ka nii, et varitsus võttis meid vahele ja sokutas paar tankimiini kaasa, kuna me ei liikunud formatsioonis ega ka kuigi vaikselt.

Üks ülesanne nägi ette, et peame 15 minutiga püstitama telgi, mis peaks sikutamisele vastu ja vee keema ajama. Telk oli funktsioneeriv ca 7 minutiga, kuid vesi ei tahtnud ega tahtnud keema minna. Kell kukkus, ülem vaatas vett, mis juba vaikselt mulises ja ütles, et mullid olevat liiga väikesed. Kui pool minutit üle oli läinud, tunnistas ülem vee keevaks. Mis sellega kaasnes? Võite kolm korda arvata - veetakistus. Külm vesi oli vööni, aga tol hetkel ei hoolinud ma ei külmast ega märjast, vaid läksin ükskõikselt vette, sest ma olin lihtsalt liiga väsinud, et seda lisaebamugavust endale täielikult teadvustada. Aga millegipärast oli hiljem isegi pööraselt naljakas, kui saapaist vett välja kallasime.

Öösel teel kuuendasse punkti läksime õigest teeotsast mööda ja seetõttu kõmpisime lisaks pool kilti tühja. Selleks päevaks andsime me alla ja jäime lageda taeva alla laagrisse. Need kaks tundi tundusid päriselt kui mõnusas kasarmuvoodis!

2. päev

Äratus oli kell 5:40, start kell 6:00, sest järgmisse punkti pidime jõudma kella 8ks. Jäime küll pool tundi hiljaks, aga sellepärast midagi hullu peale ajakao õnneks ei juhtunud. Aga minuga hakkas üks paha asi küll toimuma. Kuna öine suplus uhtus puudri minema, asus üks siilineiu mu jalge vahele elama. Varsti võttis ta ka mehe ja sigineski üks suur siilipere. Hambad ristis kannatasin ma selle õnneks lõpuni ära.

Miiniväljal toimus kaks kõva plahvatust ("Putka küll...!"), mis lisasid me jaovarustusse kaks tankimiini ja ajale 20 karistusminutit. Viimasel kilomeetril hakkas mingi kopter meid ahistama, kuni me lõpuks taipasime puude alla varjuda, et ta ära läheks. See oli mulle küll üsna äge elamus, kes ma armastan igasugust tehnikat.

Nii, jõudsime viimaste tahtejõu aurude peal kuidagi lõppu, et siis kõige viimane ülesanne madalroomates lõpuni viia. See nägi välja nii, et üks jaokaaslane "sai haavata", ta tuli ära siduda ning tema ja ta varustus okastraadi alt läbi lohistada. See polnud veel kõik. Jõudnud okastraadini, pidi veel ületama 2 meetri kõrguse plangu. Peale hakkamasaamist ootas veel viimane asi - aeg väeosas kinni panna ja varustuse kontroll.

Õige pea vantsisime bussi peale ja oligi aeg magama minna. Huvitaval kombel avasin ma silmad just nagu eelmisel korral ehk siis, kui Iru korstnad mööda venisid. Eks ma kuidagi tajusin päriskodu lähedust. Lahe oli see, et kanali lõpus ühe musta A8 seltskond lehvitas meile. :)

Oi, kui koju jõudsime, olime nii surnud kui surnud olla saab, aga tuju oli ülimalt võimas. Lisaks võisime kohe voodisse vajuda, kui jalanõud ära võtsime. Loomulikult kasutasin seda võimalust kogu täiega. Muide, terve päeva liikusin ringi nagu klassikaline kauboi. :D

ENNE LINNALUBA

Juhtus siis üks selline seik. Kuna jalad olid mul täiesti läbi, siis õhtusöögile ma ei marssinud, vaid ootasin teiste omasugustega kohe söökla sissepääsu juures. Kuna pumpasid pidime ikka tegema, siis mõtlesime nalja teha. Seisime ja hakkasime lugema, mina tegin veel pingutavat häält, et vinti peale keerata ja puha. Tuli siis ülem ja tahtis teada, mida me siin loeme. Niimoodi saimegi 17 naljapumpa teha, mis just eriti kiirelt ei edenenud. Selle tembu pärast pidime peale söömist veel kogu rühmaga 6 minutit seisma. Järgmisel päeval karistati meid veel kolmandatki korda - seisime pool tundi. Aga vähemalt oli see seda väärt, sest muidu poleks mul mitte millestki kirjutada! :)

Viimasel päeval, kui SBK lõpurivistus juba läbi ja nänn käes (Mina sain hõbemärgi!), vilistasime oma toas üsnagi häälekalt. Ülem kuulis seda ja saatis meid kraanaboksi viieks minutiks vilistama. Peale seda tegime 20 tavalist pumpa. Minu arvates oleks võinud see vilistamise aeg küll veidi pikem olla, sest päris lõbus oli.

Olgu siis, varsti väeossa tagasi, siis juba nädalaks VahiPat-i ja lõpuks Vana-Võitu!



BOONUSGALERII:

Vaade minu kasarmutoast. Vaenlase spioonid, hakake aga tehnikat otsima!

Minu mõnus aknaäärne alumise korruse pesa!

Minu eeskujulikus korras kapp.

Neid kullakange tuli veel juurde.

Üleval paremal pool paistab salajase panipaiga luuk.

Õhtune vaade minu asemelt.