Miks KV nii tõsine on?
KV nalja ei mõista, kuigi seda tehakse seal iga jumala päev. - Mina
Kahe nädalaga jõuab ikka igasugust kraami koguneda, et on juba päris vaevaline seda blogisse kirja panna. Uskumatu, kuid juba kuu aega on KV-s oldud! Õlled lahti!
Oli kord üks majanduspäev, kui ülem lausus rivi ees:
"Igast rühmast üks šlanger ette saata!"
Neli võitlejat loivavad kohale nagu šlangeritele kohane.
"Kas teate, mida tegema peate?"
"Just nii!"
"Mida te tegema peate?"
"Mitte midagi!"
"Õige!"
Nüüd ka paar sõna metsalaagrist. Kuigi see oli minusuguse jaoks kurnav, oli see üsna põnev. Laager kujutas endast teises väeosas telkides napi uneajaga põõnamist ning iga vaba hetk oli sisustatud tiheda päevakava tõttu. Esimesed päevad venisid uudsuse ja rutiini pärast kui tatt, hiljem oli juba kõva tempo taga.
Esimesel päeval määrati mind relvavalvesse ning see võimaldas mul telkide ülespanekut suurima rahuga suveõhtuseid tähti vaadates jälgida. Aga kuna telkidega jamati veel kella 1 või 2 ajal, hakkas mul vahepeal juba kuradima külm. Kuigi mõned laitsid telgis magamist, siis igatahes minul tuli küll üsna hea uni.
Reaalne bibide all ja karu kaisus lebamine leidis aset alles neljapäeva öösel. Ma pidin olema ka ööpatrullis, mis kujutas endast kell 2 öösel niiskes ja jääkülmas kottpimedas metsas ärkamist, 10 minutiga riietumist ja tund aega laagri perimeetril trippimist. Mu jutust võib jääda mulje, et tegu oli millegi õudsega, siis... Noh, osaliselt vastab see tõele, kuid veidi põnevust lisas reaalne võimalus, et naaberrühmast keegi hiilib sisse. Seekord (rõhutan - seekord) seda ei juhtunud. :D
Uskumatu, kuid liitri veega saab end tõesti metsas puhtaks küürida, nagu enne bibide ülestõmbamist meile näidati. Kästi munn eriti hoolikalt ära puhastada, siis pidi kõik OK olema.
Vahepeal kutsuti suitsetajad ka suitsu tõmbama. Ma siis vaatasin, kuidas seda tehti - nöör külge ja jalutatigi suitsuga. :)
Relvavalves enne ärasõitu juhtus üks huvitav tõik, kui üks ülem minuga juttu ajama tuli. Pöörasin end viisakalt tema poole ja lobisesime tervisest ja muust. Järsku päris ta, mitut relva ma valvan. Heitsin kiire pilgu relvapüramiidile ja juba ma aimasin, et midagi oleks justkui valesti. Ütlesin ebalevalt, et 5 relva. Oled kindel, küsis ülem. Asja uba oli selles, et teine ülem oli vahepeal õige kiirelt ühe püssi rotti lasknud ja näitas seda mulle pisut eemal. Ta asetas selle maha ja lubas mul selle ära tuua. Kaks korda ma samasse ämbrisse astuda ei kavatsenud ja palusin naaberpüramiidi valvuril korraks ka enda kraamil silma peal hoida. Seekord läks siis õnneks. :D
Ärasõidupäev (reede) oli paras surutis, sest mingi insener oli kasutatud NATO toidupakid mingisse tünni loopinud ja sellest lähtuvalt anti kõigile korraldus täisvarustuses terve ring ümber väeosa teha. Varem olin selle kroonilist šlangiiti põdedes sammudega ära mõõtnud, tulemuseks siis 600 m.
Kuna meid pidi ees ootama veel 8 km pikkune kiirrännak, siis tekkis küll lootusetuse tunne, kuna ma polnud kindel, et mind jooksuvabastusega sealt ära lastakse. Istusime siis bussi ja sõit arvatava hukatuse poole läks lahti. Mingil põhjusel näitasid sildid pidevalt Tallinna peale, nii et arvasin, et äkki olid seal mingid teetööd või midagi sellist. Me küll rahunesime veidi, kui suurele teele jõudsime, kuid kõik tundus siiski liiga ilus, et olla tõsi. Vajusin magama. Ärgates avastasin enda siiraks üllatuseks, et juba paistavadki Lasnamäe tornid ning oleme päästetud! :) Marjasse jõudes tundus kasarmu tõelise lukshotellina ja õhtul voodisse varisedes niiii magusat und polnud ma küll tükk aega saanud.
Laagri ajal hakkasid jalad nii õudselt tundma andma, et sain endale jooksuvabastuse, mis täna aegub. See on uskumatu, mil määral on üks jalg võimeline nahka eritama. Plaaster, mille ära võtsin, oli täielikult nahatatud, lisaks sellele rippus veel pirakas nahatükk jala küljes. Õnneks on jalad nüüd enam-vähem OK. Homme siis üle pika aja hommikujooksule!
Üks õhtune rivistus oli üsna humoorikas. Mingi vaikne itsitamine oli just jõudnud lõppeda, kui ma tegin väga valjult köhiva haraka häält. Hetkega kukkus terve pataljon ehk ~140 meest korraga naerma. Vaat' see oli küll võimas tunne! :D Ma ei liialda, aga ma tõesti pidin äärepealt naerust püksi kusema. Aga huumor polnud sellega veel lõppenud. Lõpupoole pidid suitsetajad midagi human centipede sarnast ehk eesolija kotid kuklas kätekõverdusi tegema. See oli küll paras huumor! :D
Muide, rühma peale määrati meile 5000 kõhulihast seoses laagris äravõetud 4 relva eest. Selgituseks - peale söömist oli relvade valvaja varvast visanud ning ülem oli jõudnud need endale trofeedeks korjata.
Veel üks põnev tüüpsituatsioon.
Ülem: "Mul on vaja vabatahtlikke!"
Tõuseb ~2 kätt.
Ülem: "Kõik on vabatahtlikud!"
Nüüd on kõik käed püsti. Vabatahtlikud leitakse loomulikult hiljem tõstnute hulgast.
Eile said suitsetajad õhtusel rivistusel taas suitsuussi teha, seekord siis kolmes kolonnis, kuid ikka ei saadud ülesandega hakkama.
Ülem: "Kes mittesuitsetajatest arvab, et suitsetajad ei peaks täna õhtul suitsu saama, ütleb selge kõlava häälega "Just nii!"!"
Vaikus.
Ülem: "Kes mittesuitsetajatest arvab, et suitsetajad peaksid täna õhtul suitsu saama, ütleb selge kõlava häälega..."
Random ajateenija: "Just nii!"
Ülem: "...Buratino!"
Kõik täiest kõrist: "BURATIIINO!!!"
Samuti eile õhtul justus selline lugu, et leitnant astus ootamatult minu jao ruumi. Püsti-valvel ja muu tavaline drill as usual, kuid leitnant ütles:
"Eeei jõudnud... Toenglamang võtt!"
Tegime siis kitsas ruumis läbisegi kätekõverdused ära, kuni ülem lahkus. Hakkasin voodit edasi tegema, kui ta uuesti sisse marssis. Täpselt sama nali, olin sunnitud juba pakitud madratsiotsa käest viskama ja jälle pumpama asuma. Kui juba kolmas kord sama asi juhtus, ütlesin jaole, et hoidku keegi ust kinni, ma teen voodi kiirelt ära. Nüüd on see nali meile külge jäänud. Reamees X, minu juurde! Eeei jõudnud! Toenglamang võtt! :D
Siinkohal tervitaksin ka kompanii ülemat, kes te seda tõenäoliselt loete!
Tänane järjejutt on lõpuks ometi leidnud väärika lõpu! Olgu siis, järgmise korrani! :J Valvel! Vabalt! Rivitult!
