Aknast välja vaatan...

Möödunud on palju päevi ja sündmusi, millest üle pika aja taas kirjutada viitsin.

Esimene juhtum peale eelmise postituse kirjutamist pidi meid peaaegu ära ehmatama, kui seersant pühapäevasel õhturivistusel ütles: "Nii, kuna te olete nii väsinud nägudega, siis täna õhtul täisvarustus... jääb tuppa... ja öörahu algab kell 21:30!"

Kui midagi teha polnud, sai veidi
KV lagunevat jopet lapitud.

Loomulikult jäin veel teist korda järjest sisse, sest mul oli füüsiline vabastus. See võttis küll täiega motti maha ja maailma nägin sel hetkel vaid mustades ja hallides toonides, aga polnud midagi parata.

Nädalavahetus oli päris sportlik, sest meile korraldati turniir, mis koosnes jalkast, võrkpallist ja korvpallist. Minu tiim saavutas jalkas lausa teise koha, aga teistes asjades jäime kuhugi viimaseks, mistõttu kokkuvõttes kaotasime. Aga mul oli suht poogen, sest mul oli pidevalt tegu rõõmu tundmisega faktist, et saime üldse jalkat mängida.

18.11 olin vastutav ehk pidin kõik õigel ajal välja kamandama, kriitikat taluma, kõva häält tegema, rühma ees marssima, tunnid päevikusse kandma, ülematelt palju allkirju saama, vabadest hetkedest sisuliselt loobuma jne. Tunnistan ausalt, et päeva lõpuks oli küll selline tunne, et tahaks mõnele mehele saapanina kannikasse suruda. Äkiliselt ja jõuliselt.

19.11 toimus õhtusöögilt tulles väike intsident ehk "Operatsioon trammi kaaperdamine". Vastutav hakkas puterdama (ma ei mõista teda üldse hukka, sest mulgi oli läinud kõik ebaühtlaselt) ning sellest ärritatuna otsustas üks reamees ohjad enda kätte haarata. Mis juhtus, oli see, et pool rühma järgnes kõhklematult isehakanud juhile, pool jäi imestades paigale ja käputäis mehi ei suutnud üldse selgusele jõuda, kellega liituda. Eks vastutaval võisid närvid üsna läbi olla, aga pean tunnistama, et sel hetkel tundus olukord päris kuradima naljakas! :D

25.11 kell 16:30 algas vahipost. Pidi olema 2 tundi külmas pikutamist, mille käigus tuli parkla ja selle läheduses toimuv minuti täpsusega fikseerida. Kui need tunnid läbi said, lõdisesin külmast ja ootasin täiega vahetust. See toimus küll, aga vaid kaks meest said minema. Mina ja üks reamees pidime olema veel... 2 tundi jäledalt külmas õues, sest oli vahepeal mingi plaanide muutus. Sain siis lausa 4 tundi ilma villaste sokkideta õues varvastega jääpurikaid imiteerida.

Vahepeal on sööklasse siginenud poltergeistid. Juhtum siis selline, et ma panen tihti oma jope nagi alumisele pulgale. See on koht, mis kedagi ei häiri, sest see pole tegelikult mõeldud üleriiete hoidmiseks, vaid suure riidenagi-rajatise kooshoidmiseks. Mina aga pean seda kõige praktilisemaks kohaks, sest tavaliselt hoiab iga nagi vähemalt 3-4 jopet, kui meie sinna peale lendame ja seetõttu vähendab selline jopepaigutusstrateegia jope otsimisele kuluvat aega. Aga kui ma täiskõhust tulevat rõõmu nautides oma jope haarasin, leidsin sealt nime, millega mind pole iialgi kutsutud. Hakkasin siis nagisid läbi kammima. Läks küll aega, aga lõpuks ujus minu nimega varustatud riideese lagedale. Ma ütlen ausalt - see koht on tarvis vaimuvaesusdetektoriga üle käia. :)

Vahipost jõudis lõppeda juba järgneval päeval, mil metsatuka alla veetud varustus (minu lebomatt JA magamiskott) tuli sealt tagasi ühikasse toimetada. Kuna osa kraami oli lennus, asusin selle jälgi ajama. Jääkristallidega kaetud magamiskoti ümbrise avastasin pimedas taskulambiga sealtsamast vahipostilt, sest see oli lihtsalt sinna jäetud. Lebomati sain üldse I rühma käest, kes meie vahipostiga seotudki polnud...

Tunniplaaniväliseid 5 km jooksmisi on vahepeal sekka juhtunud, nagu rännakutest ei piisakski. Oi, jooksmist võiksin vist lehekülgede kaupa maha teha, sest tegu on asjaga, mida ma üle kõige jälestan. See on masohhistlik automotoorne piinategevus, mille käigus jalad krampi kisuvad ja valutama hakkavad, küljest pistma hakkab, hingetoru järjekindlalt jääkülma õhuga haigeks tehakse ning ninast mingit kuradi ollust immitsema hakkab, mida vaid vihaselt sisse tõmmates hetkeks eemaldada saab, sest salfakaid pole iialgi kaasas. Lisaks hakkad mõtlema vaid kahest asjast - 1) ei tohi peatuda ja 2) see finiš on kohe-kohe mõne kilomeetri pärast silme ees. Minu arvates on jooksmine väga efektiivne füüsiline ja vaimne piinamisvahend, mille väärtust keskaegsed inkvisiitorid ei mõistnud.

Lumelaudurid treeningul.

Keskajast veidi veel. 1. detsembril tulime linnaloalt tagasi koos esimese lumega, mida õhtusel rivistusel kohe ka loopima asuti. Väga ägeda efekti tekitas I rühm, kui kõik koordineeritult lumepallid minu rühma suunas teele saatsid. Taevast täitis nagu keskaegne noolterahe!

Parasiitsõna "lähmakas" kogub murettekitavalt populaarsust. Vahepeal öeldi iga asja peale: "Panen lähmaka ära või?". :D

Kuna tulid päkapikud, siis pidime õues ootama, mil nad rahulikult toimetada saaks. Nagu arvata võis, leidsime pärast igaüks padja alt kommi. Vahepeal levis mingi kuulujutt, et reamees Maamiin jäi maiusest ilma. Tegelikult ei jäänud, aga nalja pakkus ühe reamehe reaktsioon: "Nagu sööklas!".

6.12 sai sinise Pesukotiga Põlvas mingeid KV telke ja seljakotte tõstmas käidud. Ma arvasin, et Eestis on mingid spetstehased, mis toodavad ja parandavad KV riidest valmistatud kraami. Tegelikult täidetakse seda ülesannet mingi täiesti random eramaja garaažis... :D

Ma ei saa selle skulptuuriga öeldavast
sõnumist kuigi hästi aru. :D

9.12 anti meile korraldus teha lumest MAN. Möödud olid mingi 2x1,5x4 või midagi sellist. Vaatasin siis seda haledat lumekihti ja mõtlesin: "Päriselt või...". Minu rühm korjas suurema hunniku kokku ja I rühm hakkas seda voolima. Huvitav, et MAN'i asemel tuli sellest hoopis midagi raketilaadset.

Üldfüüsiline test on ka vahepeal toimunud! Skoor:

• kätekad - 69
• kõhukad - 57 (käed kuklal)
• jooks - 19.02 (lumi + külm)

Kokku täpselt 190 punkti ehk millimeetri pealt läbitud!

Load on ka käes! Kuidagi suutsin kõik eksamid esimese korraga läbida, mis minu puhul on ikka täiesti ennekuulmatu! :D

Minu õppeauto Volvo!

Komandeering Vana-Võidus on lõppenud. Mina pakkisin oma kodinad juba kolmapäeval (11.12), sest sain eriülesande. See seisnes selles, et esmalt oli tarvis kiirelt CE load ARK-ist ära tuua. Edasi pidin 8 mehega neljapäeva õhtul kell 8 Marjas olema. Siis proovisin tududa kolmandal korrusel ühes toas üle tosina mehega kuni keskööni. See oli aeg, mil me vaikselt riietusime ja konteinerisse hiilisime. Seal tehti meile instruktaaž DAF-i ehitusest. Edasi liikusime juba Paldiskisse, kus sõime kõhud võileibu täis ja saime ohutusalase instruktaaži. Valisime masinad välja ning umbes kell 3 öösel käisime tankisime masinad ära ja siis põrutasime juba Tapale. Minu esimene ametialane sõit veokiga sujus vahejuhtumiteta, oli ülimalt vägev ja kulutas 2 purki energiajooki. Alles pool 10 hommikul sain Marja väravast välja.

Asjade seis on siis selline, et teisipäeva õhtul naasen Marjasse kolmeks päevaks, mille järel algab juba kauaoodatud talvepuhkus!