JTBK on alanud

Soovin kõigile lugejatele head uut aastat! :)

Eelmine veokivedu sai endale väärika järje, kui enne jõule neljateljelise MAN-i Tapale toimetasin. Minul sujus õnneks kõik õlitatult, kuid mõned jamad teistel siiski olid. Näiteks kasvõi see, et ca 100 l masuuti kattis teed Paldiskist Iruni ja veidi pealegi, sest selgus, et ühel masinal oli katkine küttepaak.

Mina olin viimase kolonni viimane mees ning jõudsin seega Tapale kõige hiljem. See tingis ka selle, et mul polnud mingit vajadust viimases punktis passida ning bussile astudes algaski kohe pikk kodutee. Üks saatusekaaslane oli Paldiski tanklas mingi piirde maha sõitnud, seega kui meie Marja ette jõudes vabadusse kadusime, läks tema seletuskirja kirjutama. Väike pildigalerii ka:

Uus aasta algas laagriteks valmistumisega. Kokku tuleb 6 JTBK (jalaväe taktikabaaskursus) laagrit, millest on juba pool tehtud! Esimene oli Klooga laskelaager (6.-9.01.14), mis ilmaga just ei hiilanud. See pidev vihmasabin ja niiskus tekitasid omakorda jäleda külma, mis on ainus asi, mida ma jooksmisest vaid pisut enam vihkan. Praktiliselt kogu telgis olemise ajal olin sunnitud riideid kuivatama. Asja ei teinud paremaks ka justkui välk selgest taevast ilmunud orienteerumine, millega vihmasadu edukat koostööd tegi, et olemine eriti ropuks muuta.

Toimus ka üks asi, mida ma pidevalt peljanud olin. See oli granaadivise. Mul on nimelt selline hirm, et äkki satub just mulle mingi defektiga saast, mis käes plahvatada otsustab. Lisaks kartsin ma, et äkki libiseb see viske ajal kuidagi käest ning lendab otse jalge ette, tehes nii päris palju pahandust ja teistele tohutult paberimäärimist. Õnneks sai enne päris asja kolm õppegranaati heita, nii et enesekindlus tõusis veidi, kui nägin, et kolmas vise oli juba viisakam kui eelnevad kaks plikaviset. Ehtsa asja loopimine sujus aga juba eriti libedalt, sest ühena vähestest sain splindi esimese korraga eemaldatud. Heitmist läbi viinud leitnant kiitis minu viset ning kinnitas, et see olevat jao parim! Täitsa huvitav, sest seetõttu kahanes ka mu hirm granaatide ees veidike.

Kuigi granaat õnnestus, läks teine päev Kloogal ikkagi kuidagi nihu. Peale veoauto maskeerimist lendasime postile, kus hirmsalt külm hakkas. Siis järgnes väga märg laskmine ning kuna olime viimased, pidime ka hülsid ära korjama. Siis käisime söömas. Aga kuna olime ka seekord viimased, siis söödavat eriti ei jagunud. Siis tuligi see eelnevalt mainitud pagana orienteerumine. Oi, kui märg, higine, pime ja sitane see oli. Õnneks saime telgis ahju ääres sellele jubedusele vähekenegi leevendust. Siis tuli väravavalve, mida lausa poolteist tundi kannatama pidin, sest järjekordadega oli mingi segadus. Sain siis taas niiskes ja külmas pimeduses passida. 

1/3 reegel kehtib endiselt, seega pakkusin end vabatahtlikult sisse jääma. Lootsin, et ehk saan järgmisel korral kindlasti välja, aga sellest kohe varsti pikemalt.

Üks mees, üks küünal. - 1.2 reamehe toodetud elutarkus, mis sobiks perfektselt mingi nilbe video pealkirjaks.

Marjasse naasin neljapäeval MAN-i roolis! Voodisse saime juba kell 21:00 ning rivistus ja AK jäid seekord vahele. Vaat' see oli küll minu päev! Nädalavahetus möödus Juha Vuorineni teoseid lugedes ja kontrollimatult naerdes, seega polnud sissejäämisel tegelikult häda midagi.

Peale seda algas Piirsalu saaga ehk patrull-laager (13.-17.01.14). Märksõnadeks võiks olla külm, aasta esimene lumi, külm, luurepiilkond, külm, positsioonidel passimine ja külm. Tagasisõit MAN-iga ei tahtnud seekord kuidagi sujuda, sest ühel hetkel pilku peeglisse heites tabasin käru püüdlikult mõlemat teeserva katsuda püüdmas. Selgus, et mõlemad rattad olid kinni jäänud ning seetõttu lohiseski kõgel kui saan.

Oli ka selline häda, et enne ärasõitu avastasin, et relvapuhastustross oli kuidagimoodi haihtunud. Sellest tõusis lõpuks hull poleemika ja kasarmus asusin kadunud asjade blanketi otsingutele. Oi, kui närvi ma minemas olin, kui lisaks minu trossile isegi blanketti polnud. Viimaks selgus, et see oli relvaruumis minu enda riiulisse jäänud. Tõlkes tähendab see seda, et ma polnud seda esmaspäeval isegi välja võtnud ja käes hoidnud, rääkimata selle kaotamisest. Järeldus: vahel olen oinas. :D

Veel üks tagasilöök - TransKo jäeti kogu täiega sisse, kuigi nädala sees oli lubatud, et kõik saavad välja. Selgus, et mingi kolm tuba olid sitased olnud (koostöös laagrist mitteosavõtnud haigetega) ning asi "eskaleeruski" nii kaugele, et minu kompanii linnalubadele tõmmati kriips peale. Fun fact: Staabi- ja TagalaKo jättis metsa väheke nodi, nende seas KP vintrauad, lisaks suutis üks nende jagu mitu magamiskotti ära põletada, kuid ikkagi lasti see kompanii välja. Et asi veelgi kibedam oleks, siis TransKo-d isegi kiideti laagri eest, sest olime igas asjas hästi kaasa teinud jne, aga pataljoniülem siiski oma sõnu kahjuks ei söönud ning tuli see nädalavahetus sees veeta.

Järgnes Piirsalu vol 2 aka rünnakulaager (20.-24.01.14), kus oli küll -20 kraadi ja vahepeal ka vähemgi, aga tihedam liikumine hoidis üsna soojas. Paukmoona jagati üsna heldelt, mistõttu relvad pärastpoole eriti põhjalikult sitaga koos olid. Aga hea oli see, et polnud ühe koha peal passimist ning enne harjutuskohta jõudmist oli eelnenud km või paar kõndimist, mis varbad eriti mõnusalt soojas hoidis. "Söösta ja kata" oli meil põhiteema segatuna jao või rühma rünnakuga. See veidi suurem pilt tegi asja väheke huvitavamaks kui niisama jooksmine, seega aeg möödus ka kiiremini ja laager mõjus kuidagi valutumalt kui eelmised.

Ees ootavad veel 3 laagrit. Homme lähen viimast korda Piirsalusse kaitselaagrisse, järgnevad linnalahinguvärgid Võrumaal ja Ida-Virumaal.

Enne kirjutamise lõpetamist lisan ka viimases laagris ToiToi-s istudes pähe karanud kahtlase laulukese:

Üks mees seal elas,

ühte piipu tõmbas ta,

selles oli üks aine

nagu üks nõudlik naine.

Aeg see möödus popsudes,

suuri pilvi puhudes.

Enam see mees ei eland,

sest aine pold otsa saand'.

"Dušširuumi" kõrval WC-s on selline üllitis.

Tervisi vabadusest

Teie kompanii veebli ü autojuht