Ajateenistus Logistikapataljonis aastail 2013-2014: Pizdaukas ja märkmeid vabadusest

Pole üle pika aja midagi kirjutanud, kuigi kirjutamist väärivaid sündmusi jagub. Praegu toibun eilsest õhtust ja mõnulen Bulgaaria šoksi närides oma ultraluxil nahkdiivanil arvuti taga, mõeldes eelseisvast teenistusest autojuhina. Aga nüüd kerge kokkuvõte suursündmusest nimega...

LÕPURÄNNAK

1. päev

Kus kogu see õudus algas, seal see ka lõppes - Läsna.

Meie ekipaaž läks rajale kaheksandana ehk keskel, sest kokku oli jagusid 16. Pean ära mainima, et Topelt-Tango näitas end navigeerimise osas väga heast küljest ning valesti liikusime vaid mõned üksikud korrad. Seetõttu pääsesime me veel odavalt, sest mõned teised tiimid eksisid kohati ikka päris jõhkralt ära. Kokku läbisime esimese päevaga 5 punkti, mille vahel arendasime ka tempot. Õnnelikul kombel saime punktides veidi puhata, sest esiteks aeg läks kinni ja teiseks oli tarvis teiste taga oodata, kuni nad ülesandeid tegid.

Esimestel kilomeetritel olid rõvedad tõusud, langused ja igasugused mudaaugud, nii et see võttis mind päris läbi. Seetõttu pakkusid jaokaaslased mulle varianti, et kannavad näiteks mu relva, et mul veidigi kergem oleks. Mina saatsin nad aga viisakalt kuu peale, sest raske oli tegelikult meil kõigil, mitte ainult minul. :)

Teedel ei soovitatud tegelikult liikuda, aga me lihtsalt vilistasime sellele ja lasime täie tempoga edasi. Seetõttu tegime pidevalt kuulamispause, et juba aegsasti mõne GD eest ära hüpata. Asja tegi põnevamaks fakt, et seljas oli meil täisvarustus, mille pärast ma ka ühte kraavi võsa sisse kinni jäin, kui auto eest putku panin. Juhtus ka nii, et varitsus võttis meid vahele ja sokutas paar tankimiini kaasa, kuna me ei liikunud formatsioonis ega ka kuigi vaikselt.

Üks ülesanne nägi ette, et peame 15 minutiga püstitama telgi, mis peaks sikutamisele vastu ja vee keema ajama. Telk oli funktsioneeriv ca 7 minutiga, kuid vesi ei tahtnud ega tahtnud keema minna. Kell kukkus, ülem vaatas vett, mis juba vaikselt mulises ja ütles, et mullid olevat liiga väikesed. Kui pool minutit üle oli läinud, tunnistas ülem vee keevaks. Mis sellega kaasnes? Võite kolm korda arvata - veetakistus. Külm vesi oli vööni, aga tol hetkel ei hoolinud ma ei külmast ega märjast, vaid läksin ükskõikselt vette, sest ma olin lihtsalt liiga väsinud, et seda lisaebamugavust endale täielikult teadvustada. Aga millegipärast oli hiljem isegi pööraselt naljakas, kui saapaist vett välja kallasime.

Öösel teel kuuendasse punkti läksime õigest teeotsast mööda ja seetõttu kõmpisime lisaks pool kilti tühja. Selleks päevaks andsime me alla ja jäime lageda taeva alla laagrisse. Need kaks tundi tundusid päriselt kui mõnusas kasarmuvoodis!

2. päev

Äratus oli kell 5:40, start kell 6:00, sest järgmisse punkti pidime jõudma kella 8ks. Jäime küll pool tundi hiljaks, aga sellepärast midagi hullu peale ajakao õnneks ei juhtunud. Aga minuga hakkas üks paha asi küll toimuma. Kuna öine suplus uhtus puudri minema, asus üks siilineiu mu jalge vahele elama. Varsti võttis ta ka mehe ja sigineski üks suur siilipere. Hambad ristis kannatasin ma selle õnneks lõpuni ära.

Miiniväljal toimus kaks kõva plahvatust ("Putka küll...!"), mis lisasid me jaovarustusse kaks tankimiini ja ajale 20 karistusminutit. Viimasel kilomeetril hakkas mingi kopter meid ahistama, kuni me lõpuks taipasime puude alla varjuda, et ta ära läheks. See oli mulle küll üsna äge elamus, kes ma armastan igasugust tehnikat.

Nii, jõudsime viimaste tahtejõu aurude peal kuidagi lõppu, et siis kõige viimane ülesanne madalroomates lõpuni viia. See nägi välja nii, et üks jaokaaslane "sai haavata", ta tuli ära siduda ning tema ja ta varustus okastraadi alt läbi lohistada. See polnud veel kõik. Jõudnud okastraadini, pidi veel ületama 2 meetri kõrguse plangu. Peale hakkamasaamist ootas veel viimane asi - aeg väeosas kinni panna ja varustuse kontroll.

Õige pea vantsisime bussi peale ja oligi aeg magama minna. Huvitaval kombel avasin ma silmad just nagu eelmisel korral ehk siis, kui Iru korstnad mööda venisid. Eks ma kuidagi tajusin päriskodu lähedust. Lahe oli see, et kanali lõpus ühe musta A8 seltskond lehvitas meile. :)

Oi, kui koju jõudsime, olime nii surnud kui surnud olla saab, aga tuju oli ülimalt võimas. Lisaks võisime kohe voodisse vajuda, kui jalanõud ära võtsime. Loomulikult kasutasin seda võimalust kogu täiega. Muide, terve päeva liikusin ringi nagu klassikaline kauboi. :D

ENNE LINNALUBA

Juhtus siis üks selline seik. Kuna jalad olid mul täiesti läbi, siis õhtusöögile ma ei marssinud, vaid ootasin teiste omasugustega kohe söökla sissepääsu juures. Kuna pumpasid pidime ikka tegema, siis mõtlesime nalja teha. Seisime ja hakkasime lugema, mina tegin veel pingutavat häält, et vinti peale keerata ja puha. Tuli siis ülem ja tahtis teada, mida me siin loeme. Niimoodi saimegi 17 naljapumpa teha, mis just eriti kiirelt ei edenenud. Selle tembu pärast pidime peale söömist veel kogu rühmaga 6 minutit seisma. Järgmisel päeval karistati meid veel kolmandatki korda - seisime pool tundi. Aga vähemalt oli see seda väärt, sest muidu poleks mul mitte millestki kirjutada! :)

Viimasel päeval, kui SBK lõpurivistus juba läbi ja nänn käes (Mina sain hõbemärgi!), vilistasime oma toas üsnagi häälekalt. Ülem kuulis seda ja saatis meid kraanaboksi viieks minutiks vilistama. Peale seda tegime 20 tavalist pumpa. Minu arvates oleks võinud see vilistamise aeg küll veidi pikem olla, sest päris lõbus oli.

Olgu siis, varsti väeossa tagasi, siis juba nädalaks VahiPat-i ja lõpuks Vana-Võitu!

BOONUSGALERII: