Raamat valminud!

Tähelepanu!

Olen avanud uue blogi, et promoda enda ulmeteost! Tegu on raamatuga, mida kirjutasin ajateenistuses olles vabadel hetkedel, samal ajal kui teised teleriklassis sotsialiseerusid. :)

Hanattari pärand via ulmeimpeerium.blogspot.com

Lõpuboss

Kevadtorm (2.-22.05.14)

Enne Kevadtormi juhtus taaskord üks intsident. Enne viimast suurt metsapingutust oli tarvis end ja enda varustus maksimaalselt puhtaks kasida. Kuna saapad levitasid toredat aroomi, otsustas üks jaokaaslane kõigi meeste saabastesse Cutasepti valada. Ma tõesti eeldasin, et ta hakkab selle kraamiga väga intensiivselt pritsima, kuid ta sõna otseses mõttes valaski saapad pahkluu kohani täis. Mees arvas seejuures enesekindlalt, et küll see jama hommikuks ära aurustub, aga nagu arvata võis, loksus see jama hommikuni sees. Kõige põnevam oli fakt, et ta enda saabaste alla oli kogunenud mingi ilgelt rõve must seenevedelik ja mis kõige õudsem, selle tekitatud plekk oli täiesti eemaldamatu.

Auto oli alati igasugust kola täis.

Niipalju siis eel-loost. Esimesel päeval said mured mind kohe kätte, sest Pärnus (teel Kilingi-Nõmmele) oli märgata meie haagise taga suitsu. Tegime peatuse ja avastasime, et haagise pidurid olid kõvasti kinni kiilunud. Polnud midagi teha, pidime pidurid lahti ühendama ja alles siis võis sõit jätkuda.

Noh, enne laagreid sai haagistega palju manööverdamist harjutatud ning nii mõnigi tiisel läks kõveramaks kui hädapärast tarvis. Loomulikult vaid muigasin sellepeale ja jätkasin oma perfektseid sooritusi. Aga esimesel Kevadtormi õhtul oskasin ma kuidagi pabinasse minna ja ühel Kilingi-Nõmme kitsal ristmikul ikkagi ka enda käru tiisli ära painutada. Karma? :D

Peale pikka sõitu. Tegu pole küll minu autoga, aga eks mu
enda salong eriti palju eeskujulikum polnud! :D

Kaks nädalat jõudis mööduda järgmise halvamaigulise intsidendini. Oli üks pinnastee, mida minu kompanii alati kasutas. See viis paralleelselt "ametliku" teega suurele asfaltteele, kust sai laadimispunkti edasi minna. Laadisime siis auto pilgeni täis ja naasime mööda endist teed. Vahepeal oli üks GD sappa võtnud ja kohale jõudes väljus sealt väga vihane ülem staabist. Mees selgitas, et seda teed ei tohi üldse kasutada. Peale meie selgitust, et oleme alati nii toiminud ja et TransKo'le olevat see lubatud, ütles ta, et keegi vastutavatest hakkab sellepeale abaluudeni keldriavast sisse saama. Veel leidis ta ka teise puuduse - koorem oli kinnitamata. Mis sellest, et

*ma sõitsin vaid max 30ga

*kastid olid stabiilsed ning tihedalt pakituse tõttu ei loksunud

*vahemaa oli max kilomeeter

*laadimisplatsil oli toredalt kitsas, nii et pidime kiirelt järgmise auto jaoks ruumi jätma

*selline oli korraldus.

Hiljem tuli välja, et "oli kindlalt" räägitud sellest tee keelust, mis sest, et pool jagu polnud asjast üldse teadlik. Tõestus - kui naasime, GD sabas, hakkas järgmine meie jao veok just sedasama keelatud teed kasutama, kuid ülem jõudis nad peatada ja ka neile peapesu teha.      

Selle eest määrati mulle ja lahingpaarile karistus, et vajaduse korral peame ka reservautosid koormama minema. Mille eest me karistada saime? Et meieni info ei jõudnud? Haha.

Muide, kui kompaniiülem meid veidi aja pärast üle tuli vaatama, küsis ta kohe esimese asjana, kas meie oleme need, kellel ported lahti on. Ma ei tea, kas meie noomija ajas midagi sassi või leidis aset "telefonimäng", aga fakt on see, et ported olid meil küll täiesti kindlalt suletud. Ja KÜ arvates oli see kinnitamata jätmine täiesti OK. Jälle see teema, et ühele meeldib, teisele mitte! :)

Positsioonil

Järgmisel päeval sooritasime me "hüppe" ehk pakkisime laagritavaari kokku ning panime Kahala suunas ajama, mis jääb ca 20 km Türist.

Kord juhtus midagi ainult sõjaväemaailmale omast. Kahel masinal juhtus starter nässu minema ja loomulikult telliti kohe kaks uut. Saadeti aga vaid üks. Miks? Põhjus lihtne - lihtsalt ei usutud, et kahte tarvis on...

Teisel rühmal joppas nii, et 50 valet alust tõsteti peale, aga see selgus muidugi alles kaugel sihtpunktis. Täislastis tagasi...

Kevadtorm hakkas vaikselt juba lõpule jõudma, kui StTaKo kompaniiülem otsustas hakata jalaväge tegema. See seisnes päev otsa põrkamises ja häirete tekitamises, mille tõttu viibis ka näiteks meie kompanii masinate tankimine.

Viimasel päeval sadas korralikult. Kui enne oli meie kompanii elu ülimalt lebo ja magasime lausa üle, siis nüüd tuli üldrünnak. Muidugi lendasime possadele ja kükitasime seal tunnikese läbimärjana. Oli tore puu all tilkudes tigudele sosistada, et Murphy seadused peavad alati paika.

Vahepeal lõhati meil konserve.

Sõjaväegreider

Naaberjao grilliplats. Nullist püsti pandud.

Kuulus ToiToi on õnnestunud pildile püüda!

Autod on mingis silokraavis, mis muundus vahepeal tiigiks.

Tuleohutus telgis.

Sellega saigi Kevadtorm läbi. Ei midagi üle jõu käivat, lihtsalt kesine hügieen ja toidulaud. Ah jaa, toidu kohta võtan ka veel sõna. Metsas pakutu oli üldjuhul kesine puder (Oli ka fantastilisi makarone!), emotsioonitu supilurr (Harva sai ka seljankat!) või veel hullem - NATO toidupakk. Seetõttu oli loomulik, et autojuhid külastasid alati võimaluse korral kauplusi. Pean tõdema, et see metsaelu oli ikka paganama kulukas! :) Kui ma ühele StTaKo mehele oma päevasest 4kordsest poeskäigust jutustasin, saatis ta mind kibedalt peesse. :D

Kosmos

Esmaspäeval peale 25tunnist linnaluba sain ma 23 aastat vanaks ja sel puhul (olgu, ehk siiski mitte) käisime A. Le Coq Arenal jalkat vahtimas. Eile, see on 28ndal, korraldati meile Rockcafe's kontsert. Kuna esines mu üks lemmikbändidest, HU?, oli see elamus unustamatu! Kui kohale jõudsime, tundus, et tegu on sellise kaine awkward vorstipeoga, aga ajateenijate soojendusbänd suutis selle mulje kummutada. HU? pani aga osa rahvast täiega käima ja ma ise langesin muusikalisse transsi, mis pani mind unustama fakti, et viibisin puupüsti vormikandjaid täis ruumis.

Minu kapp peale huumorit! :D
Märksõna - nipukad!

Ja täna... täna juhtus üks asi, millest ma siiani nagu aru pole saanud. See on täiesti arusaamatu nähtus, mis mulle kuidagi kohale ei jõua. Äkki on see uni? Ei, see pole uni - see on

(Scrolli veel alla...)

RESERV!!!!!!!!!!!!1!!1!!!!111!!!one!11!!!

Minu elus lõppes just üks ülimalt põnev peatükk. See oli küll vahel piinarikas, vahel alandav, vahel valus, kuid tegu oli seiklusega! Vägeva seikluse ja kogemusega, millest räägin ka paljude aastakümnete pärast ülivõrdes!

Tahan tänada siinkohal kõiki oma teenistuskaaslasi, jaokaaslasi, kaadrit ja kõiki neid, kes seda blogi aktiivselt lugenud on! :D

Fin.

This is it

Aeg on jõudnud sinnamaale, et Kevadtorm on vaid pooleteise nädala kaugusel! Lõppemas on minu elu viimane linnaluba, seega viimast kokkuvõtvat postitust on oodata juba reservist! Veel on jäänud üks viimane laager, Kevadtorm ja reservnädal, mille alguses ka sünnipäeva saan tähistada. Kuna linnalubasid enam oodata pole, tassin vaikselt ka tsiviilriided kaasa.

Kiltsi (10.-15.04.14) ja Klooga (15.-16.04.14)

See oli esimene laager, kus keskenduti reaalselt autodele. Sai harjutatud tegutsemist juhul, kui takistus on teel, eemaldumist varitsusest, rattavahetust, veose kinnitamist, tõstukiga mässamist. Muide, aluseid tõstsime korraga ka kahe tõstukiga, mis nõudis head koordineerimist ja koostööd.

Juhtus ka üks verine seik, kui olin ühe endise jaokaaslasega auto all. Keerasime parajasti kardaani kinni, tema pingutas polte looma jõu ning kogu oma keharaskusega. Äkki sain lehtvõtmega piki nosplit, nii et see tundetuks muutus. Verd voolas ja olin kindel, et ninaluu läks kah. Lisaks kartsin hammaste pärast, sest löök kandus minuni ikka päris korraliku mürtsu saatel. Õnneks jäi verejooks mõne aja pärast vakka, selgus, et nina jäi sirgeks ja päev jätkus.

Hiljem põletati veokitega pisut kummi, sest asukoht lausa nõudis seda. :)

Ja üks tähelepanek veel - Chili Con Carne on ikka põhitoit! Mulle meeldib see mingil täiesti müstilisel põhjusel, pole vahet, kas soojalt või külmalt. Huvitav kõrvalsümptom on see, et paar päeva pole midagi, aga siis hiljem on võimalik stimuleerida lausa solgitoru lõhna, mis kedagi külmaks ei jäta.

Tõin MAN'iga vett juurde, seetõttu sain võimaluse terve ülejäänud päeva lebotada. Teised harjutasid tegevust varitsusse sattumise korral, seega mind ei hakatud sinna poole värgi pealt integreerima. Ühel hetkel hakkas see lamasklemine ajudele, sest mobla aku ütles üles ning sudokudest sai ka kõrini. Siit ka järeldus - kui tahad, et aeg kiirelt edasi läheks, leia mingi tegevus.

Veetoomisega seoses ka näide KV loogikast... Tuntud tõsiasi seisneb selles, et vaheseinteta veetsisternid tuleb transportides kas ääreni täis või täiesti tühjana hoida. Aga vahel on vaja ümber paiknedes ka poolikult täidetud kõgeleid liigutada, nagu siin vahel juhtub. Vedas, et ma juhtusin enne väljasõitu küsima, kas kohapeal ka veevõtuvõimalust on, sest mul oli kindel kavatsus muru kastma hakata. Ülem tõdes peale paari kõnet, et on vaja siiski niimoodi pooltühja paagiga sõitma minna. Siit siis veel üks järeldus - mõne tegevuse eest võivad erinevad ülemad sind samaaegselt noomida kui kiita. Katsu sa siis kõigile meelepärane olla!

Linnaloal käisin esimest korda rattaga sõitmas! Kogu ajateenistuse jooksul polnud ma jalgrattal isegi istunud, seega nüüd tekkis võrdlusmoment a la mina enne ajateenistust vs mina ajateenistuse lõpus. Täiesti metsas - ma surusin vaid õrnalt pedaalidele ja juba oligi suur kiirus sees! Mulle oleks justkui ämbriga kilovatte juurde kallatud! Sellest kannustatuna sõitsin Muugalt Männikule, vahepeal Pärnu maanteel hasartselt sprintides, sealt edasi trippisin Mustamäel majade vahel, kus imestasin peidetud aarete üle. Kokku tuli mingi 8 h rattasõitu, sest sain spontaanselt ka sõpradega kokku. Kuigi praegu teeb istmik veidi valu, oli see sõit seda väärt. Tõsiselt.

Kõige õnnetumas seisukorras eksponaat.

Kõige enam maxed out eksponaat.

Vähem kui kaks kuud demblini

Pole tükk aega kirjutanud, sest elu venib siin eriliste vahejuhtumiteta. Vähem kui kaks kuud veel ja saabki asjale joone alla tõmmata! Heal juhul on võimalik veel 1-2 korda linnaloal käia, siis on juba Kevadtorm ja sealt edasi magus dembel! :D

Aga mis vahepeal toimunud on? Üks nädalavahetus, kui olin sees, sain endale tähtsa ülesande käia poes. Aega anti üks tund. Kui kõik poesoovid kokku sain, tegin endale veel koondtabeli ja puha. Ometi läks untsu kõik, mis vähegi sai (Olgu, nii hullusti tegelikult ka ei läinud.). Mõnda asja ei suutnud ma leida ja kulutasin neile ebaproportsionaalselt palju kallist aega. Ka poetöötajad ei leidnud vajaminevat kola, nii et paar asja jäi siis saamata. Sabasse jõudes vaatasin kella - 8 minutit veel! Aega kulus ja kulus... Kuni minust eespool purunes lindil üks piimapakk ja olin sunnitud järjekorda vahetama. Sellega jamad ei lõppenud, sest kui olin ka selle pika järjekorra ära seisnud, selgus, et üks kreem oli tester. See tähendas seda, et kassiir oli sunnitud selle välja vahetama ja oma posti korraks hülgama. Tulemus - hilinesin 2 minutit. Õnneks oli vastutav normaalne inimene ning mingit jama ei tekkinud.

Vahel on juhtunud ka igasuguseid kahtlasi asju. Ma kuulsin seda, et kord oli veok paranduses ning üks vigadest oli ka mittefunkav tagurdustuli. Paluti siis üks mehaanik-reamees appi vaatama, kas tuli süttib või mitte. Rooli taga olev mehaanik proovis ja proovis tagurduskäiku sisse saada, aga taga tuld kontrolliv mees näitas pidevalt, et tuli pole ikka veel süttinud. Andnud alla, tuleb siis mees rooli tagant ära ja vaatab ise selle tule üle. Mida aga pole, on tagurdustuli...

Argipäeviti saime erialakoolitust, mis hõlmas ka madeli kraana kasutamist. Pean ausalt tunnistama, et see on lahedaim mänguasi, millega eales mänginud olen! :)

Vahel teeme ka trenni. Kuid kuna pinksituppa voolas kehkatunni lõpuks üsna palju šlange, siis keelati see mäng sportimise ajal üldse ära. Mina ei leia aga korvpallis midagi meeldivat, seega tegin enda jaoks üllatava otsuse - lähen jooksma. Ring kulges Stromkalt läbi ja puusillalt üle, seega ümbrus oli kena. Ühel hetkel märkasime naisteparve ja koheselt võeti vastu otsus marsruuti muuta. See on lihtsalt hämmastav, kui palju energiat minusse voolas, kui naistest möödusime! :D

Üks õhtusöök mõjus suht farsina. Jaoülemad ja aspirandid polnud mingit väljaminemise korraldust andnud, aga keegi ARVAS, et nüüd peab sööma minema. Läksimegi ja tegime isegi kohustuslikud 40 kätekõverdust. Kui mikrovõlle alla kiirustamas nägime, võtsime kiirelt sellise rivi, nagu oleksime just tehnohalliringilt kasarmu ette jõudnud. Aspirandil ei jäänud muud üle kui "Jätku leiba!" karjuda ja meid sisse lasta. Nii pääsesimegi ringist.

Siis jõudis aeg pukseerimise õppimiseni. Kellelgi tuli ühel hetkel hea idee ning varsti sain näha, kuidas 7st masinast koosnev rong patiringe uhas. :D

20ndal ehk juba lausa neljapäeval sain välja, sest mulle kompenseeriti paraadinädalavahetus. Hea, et meid meeles peeti, kõik polegi nii masendav.

25ndal toimus kolimine, mis kujutas endast minu ümbertõstmist naaberjakku. Sellel üleminekupäeval valitses minus tohutu stress, sest minu endised jaoliikmed olid minust juba lahti öelnud ning kohtlesid mind kui naaberjao liiget. Vähe sellest, minu uus jagu polnud mu omaks võtmisega isegi algust teinud. Õnneks sujus asi suht valutult, sest uus tuba asus kohe vana toa vastas ning võõristusest said kõik varsti üle.

Eelmise nädalavahetuse pidin sees veetma, sest mind määrati lampi viimasel hetkel valveautojuhiks. See polnud tegelikult hull, sest inimesi oli vähe ning olemine suht rahulik.

Sellel nädalal harjutasime masinatega rühmitamist ehk siis ajasime autod Kloogal võssa ja ise võtsime sisse ringkaitse. Siis passisime veidi possadel, jooksime korra üldhäire käigus tagasi possale ja hakkasime autosid maskeerides lõunasööki ootama. Peale söömist saigi päev läbi ja tagasi koju. Niimoodi terve nädal.

1. aprill. Ma olin kindel, et kaader ja mikrovõllid korraldavad meile mingi vänge jama, et naerda saaks, aga üllatus tuli sealt, kust ma seda isegi oodata ei osanud - loodusest. Kui ma possal lesisin, hakkas ühel hetkel... lund sadama. Peagi oli kogu maa valge, kuigi linnud siristasid ja kevad oli käes. Muide, mind pandi jälle MAN'i rooli taha. Tõsi, tegu polnud enam veebli liikuriga, aga mudel oli sama. Ükski masin pole teisega identne, sest iga sõiduk on täiesti omanäoline koos oma vigade ja asendatud detailidega. Mis ühel hea, see teisel sitt ja vastupidi. Olgu, mingil senituvastamata põhjusel tõstsin ma kõrvalistme üles ja leidsin hea pastaka. Nüüd võin öelda, et olen iga MAN'iga kirjutusvahendi kaasa saanud. :D

Viimaks järgnev juhtum, mis on tõeline kirsike tordi peal... Me sõitsime Kloogalt tagasi koju ja parkisime masinad. Varsti tabas meid šokk, sest iga madelijuht pidi kirjutama seletuskirja kompanii ülema nimele. Põhjust ei oskaks keegi iial ära arvata - süüdistus seisnes selles, et sõitsime pati territooriumil ringi ilma eeskõndiva meheta. Jah, nagu selgus, mingi StTaKo tembu (ja kellegi kihutajast TransKo poisi) pärast oli tekkinud korraldus, mille kohaselt peab iga auto ees kõndima mees, et vältida kihutamist. Asja uba peitus aga selles, et keegi polnud seda kogu TransKo'le midagi isegi mokaotsast maininud... >:D

Algava nädala keskel kaome juba metsa, kus tuleb kaks laagrit. Peale seda saabub kauaoodatud Kevadtorm, eks näis, kas saame siis ka "oksendamiseni" sõita nagu meile seda El Doradot on lubatud.

EV 96 paraad

Teel Pärnusse

Teel Pärnusse

Vahepeal toimus Pärnus EV 96 paraad. Õigupoolest poleks ma pidanudki sinna minema, aga kõik, mis ette määratud, kipub ikka muutuma. Asi oli nimelt selles, et vabanes üks koht seoses ühe reamehe reservi minekuga. ÜFT-i tegemisel tuli kompaniiülem isiklikult minu juurde ja küsis, kas ma oleksin nõus võimaluse korral paraadil osalema. Kuigi ma teadsin, et sellega viskan ma lausa kolm puhkepäeva maha, ütlesin kindla jaa (Kuidas oleksingi saanud keelduda?). Arvasin, et eks see ole mu elu ainus võimalus paraadist osa võtta, mille peale ülem innukalt kaadrisse jäämist soovitas, sest siis avanenuks neid võimalusi enamgi. Sellepeale ütlesin küll kindla ei. :D

Argipäevad mööduvad täishaagiseid taltsutades:
Väljaõpe logistikakeskuse logistikapataljoni erialakursustel 07.03.2014

Pilte paraadist:
Paraad 24.02.2014

Sõit peaproovile

Enne paraadile minekut sai tihti masinaid pestud ja kõrvuti sõitmist harjutada. Lõpuks oli asi nii paigas, et tikutops mahtunuks peeglite vahele ja poleks maha pudenenudki. Loomulikult, kui suuremad ninad paraadiks valmistumist kontrollima tulid, ei sujunud asjad nii nagu vaja. Üks peamine põhjus võis olla see, et seni olime harjutanud vaid paarikaupa ning pahurale ülevaatajale pidime näitama juba kõigivahelist kokkutöötamist...

Peaproov keset ööd

Kahel päeval pidime vaba aja sisustamiseks sporti tegema. Esimesel neist oli Stroomini ja tagasi jooksmine. Õnneks pandi mind etteotsa tempot dikteerima, nii et seetõttu jäin isegi ellu. Teisel korral aga läks paremini, sest siis küsiti arvamust, mis sporti teha. Mina ajasin kiirelt käe jalka toetuseks üles, mistõttu kilomeetrite neelamisest pääsesin. Minu rühmast oli jalkamehi vaid käputäis, mistõttu pidime StTaKo käimasoleva mänguga ühinema. Kahe ja pooletunnine matš ise oli väga kihvt, mille käigus teenisin "MAN of the match"-tiitli. Ütleme nii, et ma tegelesin jalka juures lihtsalt enda lemmiktegevusega, milleks oli kaitsmine. Seda tehes rakendasin enda väljatöötatud saboteerivat pinball-tehnikat, mille tõttu nii mitmedki vastase väravalöögid nurisünnituse läbi tegid. Hiljem kasarmus sokke jalast kiskudes läks keel sõlme ja ütlesin kaasüürilistele, et mängisin oma augud sokiliseks. :D Aga mis kõige olulisem - ma sain osa ehtsast jalkahasardist ning mängurõõmu jätkus pikaks ajaks. Ma olen jah veidrik, sest elu sees ei viitsi ma jalkat vaadata, kuid ma ei suuda vastu panna selle mängimisele.

Eelmisel reedel oli "olukord" peal meie kalli vastasvõistkonna tegevuse tõttu Krimmis. Me olime juba pakitud kottidega õues linnaluba ootamas, kui järsku tuli käsk sisse tagasi minna. Olime seal juba käega löömas ja mõned ka juba asju lahti pakkimas, kui tuli käsk kasarmu ette tagasi minna. Oi kui kiire siis hakkas! Kui tõkkepuu avanes, siis lasti ülikiirelt jalga, enne kui veel tagasi kutsutakse.

Reidikas ^_^

Sellel kolmapäeval (5.03.14) sain taas DAF'i-diilerit kehastada, seekord juba enda üksuse esimese auto roolis. Enda auto sidur oli kahtlaselt pehme, nii et sellest ei saanudki asja. Tigeda/pahura/elu-peale-pahase olemisega asjaajaja päris minult, et kas ma olen mingi väljaõppe ka saanud. Selgitasin, et sidurit ma veel parandada kahjuks ei oska. Vana käskis mul pidurivedeliku (ka sidur funkab sellega) taset kontrollida. Ma tegin seda ja see oli normis. Siis istus vana ise rooli ja tallas sidurit ning pidi tõdema, et see oli tõesti puru. Otsus oli tehtud - see masin jääb maha. Selgitasin enda probleemi jaoülemale, mille peale läks ta järgmise meie üksuse veoki juurde ja tõstis selle juhi maha, et mina kindlalt esimese auto puldis oleksin. Sõit kulges vahejuhtumiteta, kuid ma olin millegipärast veendunud, et Tapal keeran ma mõnest valest kohast ära, aga need paar eelmist trippi olid siiski oma töö teinud ning jõudsime ilusti kohale.

Kohapeal Tapa väeosas võisime veidi aega surnuks lüüa, sest viimase üksuse saabumiseni oli veel paras ports aega. Aga iial ei osanud ma aimata, et ees ootab tohutu kultuurišokk. Seadsime sammud sealse sõdurikodu poole, kus avanes justkui stseen mõnest ulmefilmust. Puhvet! Puhas ja värske olemisega WC! Väliterrass toolide ja laudadega! Diivanitoad PS3-ga jne! Pidin seal tõdema, et Marja luxhotell on ikka tõeline peldik oma kahe snäki- ja joogiautomaadiga, mida võib ka rüüstada vaid peale õhtusööki. Kontrast oli umbes sama, mis SBK ajal metsast kasarmusse naastes. [kadedus]Noh, vähemalt oleme me rohkem karastunud.[/kadedus]

Mis oli kohalikus sõdurikodus seinale riputatud? Klikka pildile, et kuvada suurem versioon!

All your rights are belong to Tapa! ©

Tagasi reaalsusse

Tarkuseteri ja soovitusi elust enesest

*Ära kunagi näita head tuju välja, sest muidu päritakse kahtlustavalt naeratamise põhjust. :)

*Ära kunagi paku vabatahtlikult abi, sest siis seod sa end "töölepinguga", mille täitmine muutub taganematuks kohustuseks. Kui tunned pikemaajalise töö korral, et on küllalt ja soovid lõpetada, saad osaks mitte tänu tehtud töö eest, vaid sõimu minemahiilimise eest.

*Ära kunagi ole esimene ega viimane. Ole üks viimaste seas.

Laahing... traast...

Piirsalu kaitselaager (27.-31.01.14)

Laager algas üsna kurjakuulutavalt, sest ettevalmistusi tehes langes mulle ühekorraga mitmeid kohustusi kaela. Oli tarvis kõgel täita, kõgeli vasak suunatuli korda organiseerida, 270 kg kaaluv genekas autole laadida, jaoülemate jaoks oma hindamatuid kalligraafioskusi rakendada, laagris veel ka generaatori eest hoolitseda. See pagana genekas tuli alati kell 7 hommikul tööle panna ja kell 11 õhtul välja lülitada. Asja ei teinud kergemaks ka külmad ilmad ja masuudipressi nigel töökindlus. Kuna kaitselaagris paiknesid telgid üksteisest väga kaugel (kahe kaugeima vahel oli ehk peaaegu lausa kilomeeter), siis geneka juurde minnes tuli alati ette võtta pikk reis piki peamagistraali ehk vantsida mööda kõige rohkem ära tallatud rada.

Selle laagri põhiteema oli kaevikutes konutamine ja laagri valvamine, mistõttu sain ma ka pimedas possale liikuda. Kuigi laager asus samal territooriumil, siis asukohta oli seekord veidi muudetud. Seetõttu ei tundnud ma uut ala ning positsioonile hakkasin juba veerand tundi varem liikuma. Kuna minek keset kottpimedat metsa võttis tervelt 45 minutit, siis jäime peaaegu pool tundi hiljaks.

Minu jagu oli siis kiirreageerimisüksus. See tähendas seda, et kui teised kusagil ringi pidid säbelema, saime meie telgis ahju kütta. Aga konks oli selles, et kui raadiost kostis salasõna, siis pidime kohe padavai possale tormama, seda ka öösel. Et kergem/“kergem“ oleks, jagati meie jaole ka NVG-d (night vision goggle), mis siis suurte raskete kobakatena meie kiivrite otsas turritasid ja meeleheitlikult igasuguseid oksi ära tahtsid kiskuda. See öö oli õudusunenägu, sest terve see aeg müttasime kusagil jääkülmas pärapõrgus ringi, ise kogu aeg kartes, et äkki ühel hetkel libiseb mõni 3 kilo maksev seadeldis peast. Kõige hullem moment oli siis, kui peale haarangut jõudsime väsinutena telki tagasi. Jõudsime vaevalt tule alla teha, kui juba tuli uus väljakutse. Polnud midagi teha, viskasime ahju välja ja kadusime pimedasse külma öhe. Hommikul selgus, et StaTaKo poisid olid ühe NVG ära kaotanud. Lisaks oli üks vaenlast kehastav tagalapoiss meie kaevikutes oma minema putkanud salve otsimas käinud ning hommikusel haarangul pudenes ühel vastasel meie silme all KP lint, kui nad meist seletamatul kombel läbi jooksid. Miks ma enam üldse ei imesta...

Üks meie kompanii reamees oli läinud hommikul põit tühjendama. Possal kükitav reamees tõrkus mingil põhjusel teda miini eest hoiatamast, kuigi ta nägi väga hästi, et kaalulangetaja sammus ohtliku ala poole. Nagu arvata oli, käis tohutu pauk. Kuselt naasev reamees oli selle peale lootusrikkalt sõnanud: „Äkki keegi ei kuulnud?“

Nursipalu linnalahingulaager (3.-8.02.14)

Esimesed päevad Nursis venisid kogu täiega, sest tegu oli uue keskkonnaga ning õpe kestis kohati peaaegu kümneni öösel välja. Hiljem oli kohati isegi lebo, eriti peale seda, kui ühele reamehele visati perse alla lõhkepakett. Peale seda intsidenti keelati imitatsioonivahendite kasutamine. Kuna sinna alla liigitus ka paukmoon, olime sunnitud väljaõpet jätkama „Lask!“ karjumise abil. Meie rühmaülemal viskas selline keeld kõvasti üle, seega tegime selle nalja paar korda läbi ja jäime juba enne lõunat õhtule.

Tunnussõnaks oli ühel õhtul „lahing truss“. Vene keelt kõnelevad reamehed olid koos patrullis olnud ja just ühe rohelise kinda maast tõstnud, kui neile „Seis!“ karjuti. Selle asemel, et tunnussõna esimene pool ära kuulata, hakkasid nad ise puterdama: „Laahing... traast...“. Kui nende käest küsiti, mida see traast tähendab, siis üks oli käe südamele pannud (trust – usaldus ing k).

Ühel rahulikul õhtul oli kuulda kärgatust. Raadiost päriti kohe aru. Kaks jagu vastasid, et ei tea. Kolmas tunnistas, et üks reamees oli relva lasknud. Selgus, et ta tegi ohutuskontrolli salvega all. Ikka juhtub.

Sirgala laskelaager (8.-13.02.14)

See oli laager, mis rajati vaid mõne pooletunnise harjutuse ümber. Põhjus, miks nii palju ettevalmistusi ja nii vähe praktikat oli, seisnes täiesti reaalses võimaluses saada või saata kuul kerre. Ilm kiskus erinevalt varasemale vaikselt sulale, nii et telgi asukoht ja present mängisid olulist rolli. Täiega vedas, et minu jao telk kerkis künka otsa, sest mõned teised elamud allpool meenutasid seestpoolt mingeid kuradima loomalautu. Alles viimastel päevadel oli ka meie toas juba piisavalt soppa, kuid see oli siiski näiteks kuivatustelgiga võrreldes steriilne kui opisaal enne tööd.

Ühel õhtul sain MAN-iga tankimas käia. Minul ja ühel StaTaKo poisil läks vähe rohkem aega, sest me pidime lisaks küttele ka veetsisternid täitma. Kui ViruPat-ist tagasi laagrisse jõudsime, juhtus üks äpardus. StaTaKo-lane otsustas keset libedat mäkketõusu käiku vahetada. Ma ei tea, miks ta seda teha soovis, aga tagajärjeks oli tagasilibisev veok koos ristiläinud kõgeliga. Tuli korraldada päästeaktsioon, mille MAN oma vintsiga edukalt läbi viis. MAN saved another day! Yay! J

Jao kaitselaskmine näitas ilmekalt selle laagri proportsioone. Kõigepealt ootasime pärapõrgus 5-6 tundi, siis sai ca 20 min lasta. Peale seda ootasime veel. Hiljem sai ka hülsse korjata ja üle pika aja korralikku kastirallit sõita.

Järgmisel päeval oli Sõduri FM kogu täiega tööle hakanud. Oma imestuseks kuulsin jao rünnaklaskmisele sõites, et hoopis mina olevat auto mäele risti ajanud. Muide, kas teadsite, et kõik need, kes järgmise ÜFT-i 300 punktile ära teevad, saavad nädal varem reservi? Sellised jutud käivad... Olgu, kui laskmine lõppes, näitas leitnant moonakastile ja ütles: „Enne me koju ei saa, kui see pole tühi.“. Seepeale toimus laskemoona realiseerimine, mõni lasi 5 salve, mõni lausa 9. Joppas, et tegu oli teravaga, sest paukmoona korral nühiksin ma oma relva siiani, kõrval tohutu süsimustade kaltsude virn.

Minu reaktsioon, kui keegi tähtsam tegelane minust möödub.

Hiljem, kui juba kasarmusse jõudsime, tuletati meile meelde ka väeosa reeglid ja kodukord. Kõrgema KV-lase tulles peab karjuma „Watch out! We got a badass over here!“. Või oli see hoopis „Tee vabaks!“?

Toimus ka mingi lamp jooksmine Männikul, sest polnud piisavalt osavõtjaid. Polnud probleemi – buss maja ette ja kogu kompanii õuele! Õnneks ei pidanud reaalselt jooksma, vaid kõik kõndisid need õnnetud 6,5 km läbi, et sitt lihtsalt kaelast ära saada.

Viimaks lõpusirgele jõudes sattus linnaluba kõigil reaalsesse ohtu, sest keegi oli otsustanud kraanikausis oma relva puhastada. Sellepeale ähvardati sellise asja kordumisel kompanii sisse jätta. Muide, see temp läks seekord küll TransKo kapsaaeda. Kuidas metsas see mõistus küll nii ära on kadunud?

Vahet pole - peaasi, et välja sain ja üle pika aja taas õlle kõrvale vana Metal Gear Solid'i sain mängida.

What does the fox say?

JTBK on alanud

Soovin kõigile lugejatele head uut aastat! :)

Eelmine veokivedu sai endale väärika järje, kui enne jõule neljateljelise MAN-i Tapale toimetasin. Minul sujus õnneks kõik õlitatult, kuid mõned jamad teistel siiski olid. Näiteks kasvõi see, et ca 100 l masuuti kattis teed Paldiskist Iruni ja veidi pealegi, sest selgus, et ühel masinal oli katkine küttepaak.

Mina olin viimase kolonni viimane mees ning jõudsin seega Tapale kõige hiljem. See tingis ka selle, et mul polnud mingit vajadust viimases punktis passida ning bussile astudes algaski kohe pikk kodutee. Üks saatusekaaslane oli Paldiski tanklas mingi piirde maha sõitnud, seega kui meie Marja ette jõudes vabadusse kadusime, läks tema seletuskirja kirjutama. Väike pildigalerii ka:

Uus aasta algas laagriteks valmistumisega. Kokku tuleb 6 JTBK (jalaväe taktikabaaskursus) laagrit, millest on juba pool tehtud! Esimene oli Klooga laskelaager (6.-9.01.14), mis ilmaga just ei hiilanud. See pidev vihmasabin ja niiskus tekitasid omakorda jäleda külma, mis on ainus asi, mida ma jooksmisest vaid pisut enam vihkan. Praktiliselt kogu telgis olemise ajal olin sunnitud riideid kuivatama. Asja ei teinud paremaks ka justkui välk selgest taevast ilmunud orienteerumine, millega vihmasadu edukat koostööd tegi, et olemine eriti ropuks muuta.

Toimus ka üks asi, mida ma pidevalt peljanud olin. See oli granaadivise. Mul on nimelt selline hirm, et äkki satub just mulle mingi defektiga saast, mis käes plahvatada otsustab. Lisaks kartsin ma, et äkki libiseb see viske ajal kuidagi käest ning lendab otse jalge ette, tehes nii päris palju pahandust ja teistele tohutult paberimäärimist. Õnneks sai enne päris asja kolm õppegranaati heita, nii et enesekindlus tõusis veidi, kui nägin, et kolmas vise oli juba viisakam kui eelnevad kaks plikaviset. Ehtsa asja loopimine sujus aga juba eriti libedalt, sest ühena vähestest sain splindi esimese korraga eemaldatud. Heitmist läbi viinud leitnant kiitis minu viset ning kinnitas, et see olevat jao parim! Täitsa huvitav, sest seetõttu kahanes ka mu hirm granaatide ees veidike.

Kuigi granaat õnnestus, läks teine päev Kloogal ikkagi kuidagi nihu. Peale veoauto maskeerimist lendasime postile, kus hirmsalt külm hakkas. Siis järgnes väga märg laskmine ning kuna olime viimased, pidime ka hülsid ära korjama. Siis käisime söömas. Aga kuna olime ka seekord viimased, siis söödavat eriti ei jagunud. Siis tuligi see eelnevalt mainitud pagana orienteerumine. Oi, kui märg, higine, pime ja sitane see oli. Õnneks saime telgis ahju ääres sellele jubedusele vähekenegi leevendust. Siis tuli väravavalve, mida lausa poolteist tundi kannatama pidin, sest järjekordadega oli mingi segadus. Sain siis taas niiskes ja külmas pimeduses passida. 

1/3 reegel kehtib endiselt, seega pakkusin end vabatahtlikult sisse jääma. Lootsin, et ehk saan järgmisel korral kindlasti välja, aga sellest kohe varsti pikemalt.

Üks mees, üks küünal. - 1.2 reamehe toodetud elutarkus, mis sobiks perfektselt mingi nilbe video pealkirjaks.

Marjasse naasin neljapäeval MAN-i roolis! Voodisse saime juba kell 21:00 ning rivistus ja AK jäid seekord vahele. Vaat' see oli küll minu päev! Nädalavahetus möödus Juha Vuorineni teoseid lugedes ja kontrollimatult naerdes, seega polnud sissejäämisel tegelikult häda midagi.

Peale seda algas Piirsalu saaga ehk patrull-laager (13.-17.01.14). Märksõnadeks võiks olla külm, aasta esimene lumi, külm, luurepiilkond, külm, positsioonidel passimine ja külm. Tagasisõit MAN-iga ei tahtnud seekord kuidagi sujuda, sest ühel hetkel pilku peeglisse heites tabasin käru püüdlikult mõlemat teeserva katsuda püüdmas. Selgus, et mõlemad rattad olid kinni jäänud ning seetõttu lohiseski kõgel kui saan.

Oli ka selline häda, et enne ärasõitu avastasin, et relvapuhastustross oli kuidagimoodi haihtunud. Sellest tõusis lõpuks hull poleemika ja kasarmus asusin kadunud asjade blanketi otsingutele. Oi, kui närvi ma minemas olin, kui lisaks minu trossile isegi blanketti polnud. Viimaks selgus, et see oli relvaruumis minu enda riiulisse jäänud. Tõlkes tähendab see seda, et ma polnud seda esmaspäeval isegi välja võtnud ja käes hoidnud, rääkimata selle kaotamisest. Järeldus: vahel olen oinas. :D

Veel üks tagasilöök - TransKo jäeti kogu täiega sisse, kuigi nädala sees oli lubatud, et kõik saavad välja. Selgus, et mingi kolm tuba olid sitased olnud (koostöös laagrist mitteosavõtnud haigetega) ning asi "eskaleeruski" nii kaugele, et minu kompanii linnalubadele tõmmati kriips peale. Fun fact: Staabi- ja TagalaKo jättis metsa väheke nodi, nende seas KP vintrauad, lisaks suutis üks nende jagu mitu magamiskotti ära põletada, kuid ikkagi lasti see kompanii välja. Et asi veelgi kibedam oleks, siis TransKo-d isegi kiideti laagri eest, sest olime igas asjas hästi kaasa teinud jne, aga pataljoniülem siiski oma sõnu kahjuks ei söönud ning tuli see nädalavahetus sees veeta.

Järgnes Piirsalu vol 2 aka rünnakulaager (20.-24.01.14), kus oli küll -20 kraadi ja vahepeal ka vähemgi, aga tihedam liikumine hoidis üsna soojas. Paukmoona jagati üsna heldelt, mistõttu relvad pärastpoole eriti põhjalikult sitaga koos olid. Aga hea oli see, et polnud ühe koha peal passimist ning enne harjutuskohta jõudmist oli eelnenud km või paar kõndimist, mis varbad eriti mõnusalt soojas hoidis. "Söösta ja kata" oli meil põhiteema segatuna jao või rühma rünnakuga. See veidi suurem pilt tegi asja väheke huvitavamaks kui niisama jooksmine, seega aeg möödus ka kiiremini ja laager mõjus kuidagi valutumalt kui eelmised.

Ees ootavad veel 3 laagrit. Homme lähen viimast korda Piirsalusse kaitselaagrisse, järgnevad linnalahinguvärgid Võrumaal ja Ida-Virumaal.

Enne kirjutamise lõpetamist lisan ka viimases laagris ToiToi-s istudes pähe karanud kahtlase laulukese:

Üks mees seal elas,

ühte piipu tõmbas ta,

selles oli üks aine

nagu üks nõudlik naine.

Aeg see möödus popsudes,

suuri pilvi puhudes.

Enam see mees ei eland,

sest aine pold otsa saand'.

"Dušširuumi" kõrval WC-s on selline üllitis.

Tervisi vabadusest

Teie kompanii veebli ü autojuht

Aknast välja vaatan...

Möödunud on palju päevi ja sündmusi, millest üle pika aja taas kirjutada viitsin.

Esimene juhtum peale eelmise postituse kirjutamist pidi meid peaaegu ära ehmatama, kui seersant pühapäevasel õhturivistusel ütles: "Nii, kuna te olete nii väsinud nägudega, siis täna õhtul täisvarustus... jääb tuppa... ja öörahu algab kell 21:30!"

Kui midagi teha polnud, sai veidi
KV lagunevat jopet lapitud.

Loomulikult jäin veel teist korda järjest sisse, sest mul oli füüsiline vabastus. See võttis küll täiega motti maha ja maailma nägin sel hetkel vaid mustades ja hallides toonides, aga polnud midagi parata.

Nädalavahetus oli päris sportlik, sest meile korraldati turniir, mis koosnes jalkast, võrkpallist ja korvpallist. Minu tiim saavutas jalkas lausa teise koha, aga teistes asjades jäime kuhugi viimaseks, mistõttu kokkuvõttes kaotasime. Aga mul oli suht poogen, sest mul oli pidevalt tegu rõõmu tundmisega faktist, et saime üldse jalkat mängida.

18.11 olin vastutav ehk pidin kõik õigel ajal välja kamandama, kriitikat taluma, kõva häält tegema, rühma ees marssima, tunnid päevikusse kandma, ülematelt palju allkirju saama, vabadest hetkedest sisuliselt loobuma jne. Tunnistan ausalt, et päeva lõpuks oli küll selline tunne, et tahaks mõnele mehele saapanina kannikasse suruda. Äkiliselt ja jõuliselt.

19.11 toimus õhtusöögilt tulles väike intsident ehk "Operatsioon trammi kaaperdamine". Vastutav hakkas puterdama (ma ei mõista teda üldse hukka, sest mulgi oli läinud kõik ebaühtlaselt) ning sellest ärritatuna otsustas üks reamees ohjad enda kätte haarata. Mis juhtus, oli see, et pool rühma järgnes kõhklematult isehakanud juhile, pool jäi imestades paigale ja käputäis mehi ei suutnud üldse selgusele jõuda, kellega liituda. Eks vastutaval võisid närvid üsna läbi olla, aga pean tunnistama, et sel hetkel tundus olukord päris kuradima naljakas! :D

25.11 kell 16:30 algas vahipost. Pidi olema 2 tundi külmas pikutamist, mille käigus tuli parkla ja selle läheduses toimuv minuti täpsusega fikseerida. Kui need tunnid läbi said, lõdisesin külmast ja ootasin täiega vahetust. See toimus küll, aga vaid kaks meest said minema. Mina ja üks reamees pidime olema veel... 2 tundi jäledalt külmas õues, sest oli vahepeal mingi plaanide muutus. Sain siis lausa 4 tundi ilma villaste sokkideta õues varvastega jääpurikaid imiteerida.

Vahepeal on sööklasse siginenud poltergeistid. Juhtum siis selline, et ma panen tihti oma jope nagi alumisele pulgale. See on koht, mis kedagi ei häiri, sest see pole tegelikult mõeldud üleriiete hoidmiseks, vaid suure riidenagi-rajatise kooshoidmiseks. Mina aga pean seda kõige praktilisemaks kohaks, sest tavaliselt hoiab iga nagi vähemalt 3-4 jopet, kui meie sinna peale lendame ja seetõttu vähendab selline jopepaigutusstrateegia jope otsimisele kuluvat aega. Aga kui ma täiskõhust tulevat rõõmu nautides oma jope haarasin, leidsin sealt nime, millega mind pole iialgi kutsutud. Hakkasin siis nagisid läbi kammima. Läks küll aega, aga lõpuks ujus minu nimega varustatud riideese lagedale. Ma ütlen ausalt - see koht on tarvis vaimuvaesusdetektoriga üle käia. :)

Vahipost jõudis lõppeda juba järgneval päeval, mil metsatuka alla veetud varustus (minu lebomatt JA magamiskott) tuli sealt tagasi ühikasse toimetada. Kuna osa kraami oli lennus, asusin selle jälgi ajama. Jääkristallidega kaetud magamiskoti ümbrise avastasin pimedas taskulambiga sealtsamast vahipostilt, sest see oli lihtsalt sinna jäetud. Lebomati sain üldse I rühma käest, kes meie vahipostiga seotudki polnud...

Tunniplaaniväliseid 5 km jooksmisi on vahepeal sekka juhtunud, nagu rännakutest ei piisakski. Oi, jooksmist võiksin vist lehekülgede kaupa maha teha, sest tegu on asjaga, mida ma üle kõige jälestan. See on masohhistlik automotoorne piinategevus, mille käigus jalad krampi kisuvad ja valutama hakkavad, küljest pistma hakkab, hingetoru järjekindlalt jääkülma õhuga haigeks tehakse ning ninast mingit kuradi ollust immitsema hakkab, mida vaid vihaselt sisse tõmmates hetkeks eemaldada saab, sest salfakaid pole iialgi kaasas. Lisaks hakkad mõtlema vaid kahest asjast - 1) ei tohi peatuda ja 2) see finiš on kohe-kohe mõne kilomeetri pärast silme ees. Minu arvates on jooksmine väga efektiivne füüsiline ja vaimne piinamisvahend, mille väärtust keskaegsed inkvisiitorid ei mõistnud.

Lumelaudurid treeningul.

Keskajast veidi veel. 1. detsembril tulime linnaloalt tagasi koos esimese lumega, mida õhtusel rivistusel kohe ka loopima asuti. Väga ägeda efekti tekitas I rühm, kui kõik koordineeritult lumepallid minu rühma suunas teele saatsid. Taevast täitis nagu keskaegne noolterahe!

Parasiitsõna "lähmakas" kogub murettekitavalt populaarsust. Vahepeal öeldi iga asja peale: "Panen lähmaka ära või?". :D

Kuna tulid päkapikud, siis pidime õues ootama, mil nad rahulikult toimetada saaks. Nagu arvata võis, leidsime pärast igaüks padja alt kommi. Vahepeal levis mingi kuulujutt, et reamees Maamiin jäi maiusest ilma. Tegelikult ei jäänud, aga nalja pakkus ühe reamehe reaktsioon: "Nagu sööklas!".

6.12 sai sinise Pesukotiga Põlvas mingeid KV telke ja seljakotte tõstmas käidud. Ma arvasin, et Eestis on mingid spetstehased, mis toodavad ja parandavad KV riidest valmistatud kraami. Tegelikult täidetakse seda ülesannet mingi täiesti random eramaja garaažis... :D

Ma ei saa selle skulptuuriga öeldavast
sõnumist kuigi hästi aru. :D

9.12 anti meile korraldus teha lumest MAN. Möödud olid mingi 2x1,5x4 või midagi sellist. Vaatasin siis seda haledat lumekihti ja mõtlesin: "Päriselt või...". Minu rühm korjas suurema hunniku kokku ja I rühm hakkas seda voolima. Huvitav, et MAN'i asemel tuli sellest hoopis midagi raketilaadset.

Üldfüüsiline test on ka vahepeal toimunud! Skoor:

• kätekad - 69
• kõhukad - 57 (käed kuklal)
• jooks - 19.02 (lumi + külm)

Kokku täpselt 190 punkti ehk millimeetri pealt läbitud!

Load on ka käes! Kuidagi suutsin kõik eksamid esimese korraga läbida, mis minu puhul on ikka täiesti ennekuulmatu! :D

Minu õppeauto Volvo!

Komandeering Vana-Võidus on lõppenud. Mina pakkisin oma kodinad juba kolmapäeval (11.12), sest sain eriülesande. See seisnes selles, et esmalt oli tarvis kiirelt CE load ARK-ist ära tuua. Edasi pidin 8 mehega neljapäeva õhtul kell 8 Marjas olema. Siis proovisin tududa kolmandal korrusel ühes toas üle tosina mehega kuni keskööni. See oli aeg, mil me vaikselt riietusime ja konteinerisse hiilisime. Seal tehti meile instruktaaž DAF-i ehitusest. Edasi liikusime juba Paldiskisse, kus sõime kõhud võileibu täis ja saime ohutusalase instruktaaži. Valisime masinad välja ning umbes kell 3 öösel käisime tankisime masinad ära ja siis põrutasime juba Tapale. Minu esimene ametialane sõit veokiga sujus vahejuhtumiteta, oli ülimalt vägev ja kulutas 2 purki energiajooki. Alles pool 10 hommikul sain Marja väravast välja.

Asjade seis on siis selline, et teisipäeva õhtul naasen Marjasse kolmeks päevaks, mille järel algab juba kauaoodatud talvepuhkus!

Ületunnid komandeeringus

Kuni teised rännakul olid, said vabastatud
tegeleda kasuliku tööga.

On kätte jõudnud aeg, mil vajati mu teeneid rohkem kui iial varem. Lihtsamalt formuleerides tähendab see seda, et mu nime taha väljalubade tabelis kirjutati taas üks suur mahlane EI. Mis siis ikka, saabki pikast autosõidust ja jäätisest veidi puhkust.

Vahepeal pole eriti palju midagi juhtunud, sellest ka siis see hilinenud postitus. Üks pisike juhtum siiski. Kõik algas sellest, et paar nädalat tagasi läksid kaks reameest pallimängu ajal omavahel karvupidi kokku. Lõppes see paistes näo, mõne purunenud hamba ja kadunud mäluga. Veidi etteruttavalt võin öelda, et sellele järgnes 48 tundi toimkonda mõlemale asjaosalisele, aga see on juba teine teema. Nõndaks, olin mina siis ühe asjaosalise juures, et voodihaigele seltsi ja tuge pakkuda. Keset vestlust panin aga tähele väga mugava samettooli olemasolu. Kuna enda toas sellist luksust enam polnud, kasutasin võimalust veidi sellel luksuslikul asemel aeleda. Mida aeg edasi, seda mugavamaks ja muretumaks mu asend muutus, kuni olin seal külili, nii et üks jalg lausa üle käetoe rippus. Ma isegi ei jõudnud kuidagi reageerida, kui juba uks pärani lahti lendas ja seersant sellise näoga sisse vaatas, nagu poleks midagi valesti. Igatahes juba peale õhtust loendust sain õues kõigile demonstreerida kõiksugu isteasendeid, nii korrektsed kui ka väärasid.

Topelt-Tango jäi kord öörahu ajal telefoniga vahele, seega öiseid äratusi meil jagus.

Eelmine nädal toimus ka selline tore sündmus, et väljalubade tabelis oli iga nime taga EI. Oi kurja, võite vaid seda massilist pettumust ja viha ette kujutada, mis sellele järgnes! Järgmisel hommikul, reedel, kohe peale hommikusööki, olid aga need nii agressiivsed EI-d kuidagi maagiliselt JAH-ideks digimuutunud. Meile anti teada, et välja saate kaks tundi varem kui tavaliselt, aga kohe peab koristama hakkama. Justnagu Tiiu Koltsi lühijutus "Deemon mammona", tormas kõik see mees kiiruga ühikat läikima hõõruma!

Lõpetan selle postituse aga ülimalt heade uudistega - ma sain endale C! See pole veel kõik! Ma sain E listi ja olen juba esimeses kärutunniski käinud!

Väike boonuskaader: VYKKKOOL

1944 vol 2

Ja see juhtuski - jäin üheks nädalavahetuseks sisse. Meil on nimelt kolme nädala süsteem, kus üks nädalavahetus tuleb täiesti kindlalt sees istuda, teised kaks saab taotleda väljaluba. Seda sellepärast, et see on privileeg, mis antakse vaid neile, kel kõik vajalik tehtud ning käitumine korras. Aga see-eest sain ma enne sissejäämist 2 tundi linnaluba esikoha saavutamise eest teatejooksus (kohati oli jooksmisest asi eemal). Kasutasin võimalust ja ostsin odavaimat vaniljejäätist. Kuigi see maitses kui kartong, sain ma vastu praktilise kaanega plastkarbi, kus hoian nüüdsest oma hinnalisi esemeid.

Peale koristamist.

Seesoldud nädalavahetuse pidi osaliselt sisustama 10 km kiirrännak lahingvarustuses. Juhtus nii, et pooltel olid igasugused vabastused ja rändama pidi idee järgi minema vaid kahe jao suurune grupp. Aga meil vedas - seersant Kilo otsustas, et rännaku asemel hakkame jalgpalli taguma, šlangid jäid aga lehti riisuma! Sel päeval säras täiskuu küll liiga eredalt, sest lampi oli kuulda "Öörahu 5 minuti pärast!". Saime tervelt pool tundi magada. Pühapäev oli põhimõtteliselt laupäeva kloon, kuid öörahu kestis tervelt... wait for it... terve tunni! :D Suured-suured tänud härra seersandile, kes tegi seesolemise täitsa mõnusaks!

Käisin korra veel filmivõtetel! Nüüd olime siis Paldiskis, kuhu tuli kohale lausa kaks päris tanki. Seekord marssima ja hüppama ei pidanud, selle asemel sain Studebakeri kastis sõita! :D Nalja valmistas meile see, kui iga võtte ajal midagi ära kooles - kord oli see mõni veoauto, kord BMW mootorratas, kord tank...

Studebakeri piloodi töökoht.

Selle masina peal olin eelmine kord.

Leia pildilt vähemalt üks ajastuväline detail!

Lühidalt siis õpingute edenemisest. Olen C-kat kooliosa edukalt läbinud, ARK teooria on ka sooritatud. C-st lahutab mind vaid sõidueksami edukas sooritamine, mis tõenäoliselt juhtub tuleval nädalal. Kui saan selle ilma jamadeta ära teha, jõuan ka CE rongile hüpata!

Lihtsalt üks väga epic pilt!

Kolmapäeval (23.10) sain füüsilise vabastuse, sest vasak hüppeliiges hakkas tunda andma. Polnud see mingi ime, sest eelnesid sellele ju üks 10 km täisvarustuses rännak ning jooksuteemaline füüsiline tund. Võin öelda, et motivatsioon sai vabastuse saamise tõttu suure lisalaengu, kuna ees ootasid järjekordsed rännakud. Täisvarustuses rännak tuligi, aga ma õnneks ei osalenud, vaid riisusin lehti. Koridoris.

Mis mind küll luurama on tulnud?

No kust see tuli/tuvi? Ehk näide linnaloa
ootamise sisustamisest.

Ah jaa, lõpetuseks üks tore fakt - kui ma peale kahte nädalat välja sain, ostsin ma 20 € eest jäätist. True story! :)